Meediumid mälestuste ja tegelikkuse vahel

12. märts 2014
Marje Ingel

Talvejazzi kavas esinenud trio Mediums viis kuulajad muusika abil kujutlusmatkale. Jazzkaare veebireporter Marje Ingel pakkis 7. märtsil teatri NO99 jazziklubis seljakoti ja ühines rännuseltskonnaga.

Idee moodustada bänd tšellost ja kahest tenorsaksofonist on üsna omapärane. Sedasorti koosseisus pole harmooniapilli, ükski instrument pole otseselt ka bassi rollis. Suuremates koosseisudes mängiksid need pillid keskmisi hääli, see fakt on ehk mõjutanud ka trio nimevalikut. „Medium“ võib aga tähendada ka vahendit, andmekandjat või koguni sensitiivsete võimetega saadikut siin- ja sealpoolse maailma vahel. Võib arvata, et tšellist Vincent Courtois, kes suure osa oma lapsepõlvest veetis laadaplatsidel ja tsirkusetelkide vahel uidates, trehvas ka mõnda niisugust vahendajat. Kogu projekt Mediums ongi välja kasvanud tegelaskujudest, keda tšellist oma lapsepõlvemaastikel kohtas, ja nendega seostuvaist meeleoludest – siin on nii rõõme, unistusi, kui ka hirme. Vincent Courtois’le sekundeerivad selles salapärase nimega projektansamblis Robin Fincker ja eesti publiku ammune tuttav Daniel Erdmann.

Kontsert NO99 jazziklubis algab väikese ekskursiga muusikaajalukku – esimene pala kõlab pisut sarnaselt Alban Bergi atonaalsele, kuid siiski graatsiliste meloodiakaartega loomingule. Tšello annab juugendlikult väänduvad viisijooned saksofonidele üle ja nood valsitavad sealt edasi. Kui sulgeda silmad, võib imetleda kujutletava tantsustseeni ümber märkamatult vahetuvaid dekoratsioone või kuulda, kuidas tšello Vincent Courtois’ käte vahel salonglikust viiulist tummisema kõlaga kontrabassiks kehastub.

Suletud silmi üksteiseks üle minevaid muusikapalu kuulates rulluvad lahti üha uued pildid. Taamal hiilivad uksest vaikselt sisse klounid ja hakkavad žongleerima. Seejärel põrgataks nagu keegi hoovi peal palli. Õhtuhämaruse saabudes kimbutavad väljas mängivaid lapsi sääsed. Tüütute putukate eest pagetakse lõpuks tuppa, kus kööginurgas sisiseb teekann. Kuskil katusekambris sõrmitseb keegi nukrameelselt kitarri.

Teisal kogub tuure hoogne tantsuõhtu. Ja jälle kõlab valsiviis ning üle põranda pühivad lehvivad seelikud, kuid seekord on see juba kantrivalss. Õdus meeleolu toob meelde mõne lapsepõlveõhtu, kui sai vanemate inimeste jutte kuulates kamina või ahjusuu ees istutud.

Kui kellaosuti nihkub üle kesköö, võib märgata hubiseva küünlaleegi eest põgenevate varjude pikenemist ja uks kääksatab kõhedust tekitavalt… See oli siiski tšello, võib kuulaja silmi avades veenduda. Trio teeb etteastes väikese pausi.

Kontserdi teist poolt alustav mõnus lugu on mõeldud küll vaid kolmele pillile, aga seatud nõnda, et hõredalt paiknevad hääled loovad mulje puhkpilliorkestrist, mida väike Vincent võis ehk mõnel laadapäeval läbi linna marssimas näha. Vahest kõnnib selles taaselustatud mälupildis kuulajate vaimusilma eest läbi orkestrandist vanaisa, kes nüüd elab vaid helges mälestuses turvalisest lapsepõlvest. 

Äkki lõikuvad muusikasse dissonantsid, sünkoobid rabelevad taktide raamides siia-sinna, naastes kontserdi algul põgusalt tutvustatud atonaalse muusika maailma. Seejärel haarab ohjad rangelt raiuva rütmiga korduv motiiv, mis täidab ühekorraga bassikäigu ja kitarririfi ülesandeid, sedapuhku küll tšellol ja poognaga saetuna. Võibolla on see kangastus mõnest punkkontserdist, mida Vincent noorukina külastas, või vihjab hoopis tšellokvartetile Apocalyptica, mis on saanud tuntuks oma tõlgendustega heavy metal’i klassikast.

Kontserdi edenedes ei väsi kuulaja imestamast, kui erinevaid hääli on võimalik tšellost esile manada. Courtois matkib mingit kriuksuvat ja õlitamist vajavat liikuvat mehhanismi. On see kiik või karussell? Samas meenutab kriuksumine ka aknapesul tekkivat heli.

Mõneks ajaks jääb tšello üksi, mängides võimalikest kõige ilusamat lüürilist meloodiat. Tantsiskledes liigub poogen tšello keeltel üha väledamalt, siksakitades nüüd juba päris rahutult. Mõne aja pärast sekkuvad uuesti saksofonistid, võttes ajuti üle loo põhjaks oleva korduva motiivi. Motiiv ise muutub ja muutub ka lugu, mida mängitakse. Hoogne pala kajastab kindlasti liikumist, aga on see linnast linna rändav tsirkusekaravan või hoopis jalgratas, mida vändates püüavad uljad poisid rongiga võidu ajada? Mine tea.

Ootamatult on kätte jõudnud kontserdi lõpp ja kuulaja on sunnitud end mälupiltidest lahti rebima. Veel ei tahaks neist lahkuda ja nii palutakse trio Mediums aplausiga lavale tagasi. Lisapalas heljuvad kõrged pikad noodid läbi ruumi justkui ämblikuniidid kastemärjal suvehommikul. Nukker lõpulugu sisaldab ühte mälestust, mis on sinna sisse kootud just siinse publiku jaoks. Vaevalt on Vincent Courtois oma lapsepõlves kuulnud laulu „Helesinine vagun“, aga aastaid Jaak Sooäärega koostööd teinud Daniel Erdmann tajub, et see on just õige meloodia, millega esinejate ja kuulajate mälestused kokku võtta. Kõik me tuleme lapsepõlvest ja kohtume täna õhtul siin.

 

 

Vincent Courtois Mediums 7. märtsil kell 22 teater NO99 Jazziklubis

 

Koosseis:

Vincent Courtois – tšello

Daniel Erdmann – tenorsaksofon

Robin Fincker – tenorsaksofon