Mister Méliès & Geo Smile on ainulaadne Prantsuse ansambel, kelle esinemistel kohtuvad ja tasakaalustuvad raamidest väljamurdev jazz-muusika ning ulmefilmide ja eriefektide isa Georges Mélièsi suurteosed. Etteastetele lisavad vürtsi paras annus teatrit ja prantslaslikku absurdihuumorit ning nägemata ei jää ka maagia.
Jazzkaar vestles nüüdseks mõned aastad tegutsenud bändiga suurmeister Mélièsist, esinemiste kokkupanekust ja muudest nauditavatest kunstiliikidest.
Trio Les Incendiaires, mis moodustab ka praegu teie etteaste muusikalise tuumiku, loodi Apollo Trio kahekümnendal sünnipäeval. Mis rolli mängis Apollo Trio teie loomingus paar aastat tagasi ning mis teid selle koosseisu juures niivõrd võlus, et te soovisite nende muusikast oma versiooni arendada?
Apollo Trio liikmed on meie vanad sõbrad ning käsitseme samu instrumente. Oma kahekümnendal sünnipäeval kutsusid nad meid lavale, et koos musitseerida, ning me nautisime seda väga, mistõttu otsustasime luua oma trio. Siiski oleme küllalt erinevad, sest igaühe stiili on mõjutanud erinevad tegurid. Koosseisuna üritame avatuks jääda kõikidele muusikastiilidele – jazz, improvisatsioon, popmuusika, klassikaline muusika – ja tänu avatusele meie etteasted välja kujunevadki.
Olete nüüdseks paar aastat koos tegutsenud, kõik see sai aga alguse ühest video-kontserdi laadi lugupidamisavaldusest Georges Mélièsile. Miks oli Méliès teile nii oluline, et otsustasite suurema koosseisuna jätkata?
Enne toda „saatuslikku“ kontserti oli meid kolm, kuid siis liitusid meiega ka montaažimeister ja näitleja, nüüd oleme viiekesi. Projekti algatas Brasiilia, brasiillased meid kokku kutsusidki. Pika majanduskriisi järel ei saanud Brasiilia vahendite puudumise tõttu projektiga jätkata, kuid koosseisuna jäime ikka samaks ja esinesime edasi – Prantsusmaal, Vietnamis, Soomes, Marokos. Méliès on meile enam kui oluline, sest teda tuntakse kui ulmefilmide isa. Mõelda vaid, aga enne teda polnud keegi ulmefilme teinud. Olid küll vennad Lumière’id, aga nemad tegelesid dokumentaalfilmidega. Mélièsi looming tundus ja tundub siiani põnev kogu selle poeesia ja ulmelisuse tõttu. Méliès on teinud arvukalt filme, kuid keskmine tänapäeva inimene jääb neid vaadates magama: ollakse harjunud tiheda tegevustiku ja kiire tempoga, aga sel ajal oli kaamera statsionaarne ja stseenid väga pikad. Sellepärast lisas Jérôme, meie videokunstnik, Mélièsi filmiklippidele teise videotasandi oma elementidega, et vaatajaile uus reaalsus luua.
Kas teil on Mélièsi kollektsioonist ka lemmik olemas?
Jah! Lemmikuks on saanud „Les Incendiaires“ („Süütajad“), mis on väga huvitav linateos, sest selle läbivaks teemaks on karistus ja surmanuhtlus ning film kulmineerubki hukkamisega. Tegu on äärmiselt tõsise ja realistliku loominguga, aga oma esinemistes me seda enamasti ei kasuta.
Milliste joonte järgi valite klippe, millele oma esinemise üles ehitate, teisisõnu: milline üks klipp peaks olema, et te seda oma etteastesse kaasaksite?
Oh, me vaatame tõesti palju filme. Vahel juhtub nii, et näeme neid filme isegi unes. Üldiselt valime esinemisteks klippe kuulsamatest filmidest nagu „Le Voyage dans la Lune” („Reis Kuule“), me pole kohanud kedagi, kes seda kinotükki ei teaks.
Kas olete kõik samast Prantsusmaa nurgast pärit?
Sugugi mitte, igaüks ise kohast. Püüdke vaid ette kujutada, kui vähe aega meil puhkuseks jääb, kui peame sel ajal kõigile külla jõudma. (Naeravad)
Ja kokku saate…
Kokku saame Lyonis. Tegelikult võiksime saada ka mujal, asukoht ei ole meie loomingut kuidagi mõjutanud.
Teie esinemised kombineerivad teatri, muusika, kino, huumori ja maagia. Mida sellise esituslaadi juures kõige rohkem naudite ja mis on selle raskeim osa?
Me kõik armastame muusika sidumist ülejäänud esinemisega, kasutaksime võimalusel veel rohkem eri laadi kunstivorme ning võib-olla tulevikus teemegi seda. Naudime iga võimalust, mis aitab meil leida tee filmini ja see muusikaga siduda. Kahjuks võtab säärane kombineerimine ja esinemise kokkupanemine aega pea aasta, mistõttu peame etteasted sisuliselt väga sarnased tegema. Mis me sinna juurde räägime, on juba iseasi.
Teie esinemised on igasugusest raamistikust vabad, kuid muusikaliselt on teid korduvalt liigitatud jazz punk’i alla. Kas olete ise selle paigutusega päri?
Nagu ennist mainisin, püüame kõigile muusikastiilidele avatud olla. Teeme midagi, mis on publiku jaoks üpris uus, selles mõttes küll. Meie etteastest leiab ka ühe Sex Pistolsite meloodia, seega sobib jazz punk meile ilmselt päris hästi.
Olete mitmes maailma nurgas üles astunud. Kas erinevatest riikidest saadud vastukaja on olnud erisugune?
Meile on jäänud mulje, et reaktsioonid jäävad samaks ka siis, kui koht muutub. Üldiselt inimestele on ikka meeldinud, võib-olla just sellepärast, et harva on näha ansambleid, kes suudavad pildi ja muusika vahel tasakaalu hoida: on neidki juba vähe, kelle jaoks kino on esinemise tavapärane ja loomulik osa. Kui muusika on varem kuulduga sarnane, kiidetakse tehnilist poolt.
Ja publik…
Publik on küll siiani igas kohas erinev olnud, eriti hästi tuleb see tõsiasi välja lapsi jälgides. Kui esinesime Vietnamis, käisid lapsed pidevalt saalist sisse ja välja ning publik liikus meie esinemise ajal rohkem kui näiteks Prantsusmaal. Siiski tehti seda vaikselt ja viisakalt, seal on see lihtsalt niiviisi välja kujunenud. Soomes see-eest istusid lapsed paigal, kuid tegid palju valjemat häält.
Kas teiesarnaseid koosseise võib Euroopas mujalgi näha või olete te ainukesed?
See ettevalmistus, mille me viiekesi enne esinemishooaega läbi teeme, on tohutu, ning suurem osa ansamblitest ei lähe seda teed. Julgeme vist öelda, et teist säärast kombinatsiooni Euroopas hetkel näha ei saa.
„Mister Méliès & Geo Smile“
6. märtsil 2016. a Kumu auditooriumis
Koosseis:
Olivier Bost ‒ tromboon
Eric Vagnon ‒ saksofon
Guillame Grenard ‒ trompet
Damien Grange ‒ näitleja
Jérôme Lopez ‒ live-video