Melvin-Barshay-Tafenau särasid mitmekülgsete virtuoosidena

11. november 2006

Kolm tippmuusikut jazziklubis, helimehest rääkimata – Barshay, Melvin ja Tafenau näitasid end parimast küljest, kirjutab Ivo Heinloo 10. novembril Teatri NO99 jazziklubis toimunust.

10. novembril esines NO-teatri jazzklubis sõna otseses mõttes ainulaadse koosseisuga trio. Seda mitmel põhjusel. Esiteks – ei ole igapäevane näha Eestis esinemas USA tippbassisti. Kuid ehk veelgi olulisem on, et harva õnnestub saada ühele lavale kokku kolm muusikut, kes üleni oma instrumentide sisse sulavad ja nendega justkui üheks saavad. Niisugusel moel, et võib tõesti öelda – muusikud ei mängi pille, vaid pillid muusikuid. Põneva assortiikavaga tulid lagedale Raivo Tafenau saksofonil, Brian Melvin löökpillidel ja väliskülalisena bassist Peter Barshay USA-st.

Ivo Heinloo vahendab oma kontserdimuljeid.

Mäletatavasti olid nii Barshay kui Melvin osalised Joe Lovano bändis, mis andis oktoobrikuus Jazzkaare Sügisjazzil kontserdi Vene Kultuurikeskuses. Et nüüd oli aga tegu esinemisega mitte suures kontserdisaalis, vaid väikesemõõdulises ja hubases klubis, oli kontakt publikuga palju vahetum ja intensiivsem. Silmast silma kohtumine muusikutega, kes peale kõige muu on ka äärmiselt suhtlemisaltid ja avatud inimesed, on juba iseenesest väärtus omaette.

Olulise osa kontserdist moodustas Brian Melvini omalooming, mis andis õhtule ka põhilise värvingu. Tundub lausa ülekohtune, et Brian Melvini ülehelikiirusel trummisoolodest on küll varemgi juttu olnud, ent vähe on räägitud tema isikupärasest käekirjast komponistina.

Trummar tunneb suurt huvi idamaise muusikasalve vastu, mis kumab läbi paljudest tema teostest. Kus on Brian Melvin, seal on tihti ka mõni huvitav elektrooniline lahendus. Nimelt mängis bänd ühe loo plaadimängija kaasabil, mis lisas kontserdile värskust ning üllatusmomente.

Kontsertide tehnilisele korraldusele pööratakse üldjuhul vähe tähelepanu, ent seekord Melvin seda tegi, tõstes lõpuaplausi kõlades kaasmuusikute kõrval esile ka elektroonikaga tegelenud helimehe.

Melvini palade kõrval kõlasid trio esituses ka džässimaailma kahe suure C – Ornette Colemani ja John Coltrane´i teosed. Kui Colemani “Blues Connotationit” on siinmail üsna tihti varemgi kontsertidel ja eriti jämm-sessioonidel mängitud, siis Coltrane´i mahukast loomevaramust tehtud valik oli isegi pisut ootamatu ja seadis just Raivo Tafenaule saksofonil kõrgeid nõudmisi, mis mehele siiski raskusi ei valmistanud. Trio tõlgendus Coltrane´i hilisemasse perioodi kuuluvast teosest “Saturn” oli taas sammuke lähemale selle kuulsa saksofonisti helikeele mõistmisele, kellest tänavu on seoses tema ümmarguse sünniaastapäevaga igal pool maailmas palju juttu tehtud.

Ka Peter Barshay andis kontserdil vastuse küsimusele, miks ta on niivõrd hinnatud ja otsitud koostööpartner mitmetele džässitippudele maailmas. Vahel tundub, et kontrabassimängija saatus on bändis olla pigem tagaplaanil, ent Barshay vürtsikad bassikäigud tõusid teravalt esile ja harmoniseerusid Melvini trummimänguga ideaalselt. Lisaks muusikalisele üksmeelele on mõlemad džässartistid pärit USA läänerannikult ja sarnase San Francisco taustaga. Meeste omavahelist koostöökogemust polnud kontserdil raske ära tunda.

Nii võibki öelda, et Melvini, Barshay ja Tafenau trio reedene kontsert oli täis mitmekülgsust, huvitavaid pöörakuid ja stambivabadust.