Merepäevad: vihmasabin andis jazzinautlemisele mõnusa meki

20. juuli 2011

Mis sobiks jazzi kuulamisel visuaalseks pildiks paremini, kui edasi-tagasi kulgevad laevad, kesklinna süttivad tuled ning otsustusvõimetuna näiv taevas, mis pendeldab vihmasabina ja päikeseloojangu värvi pilvede näitamise vahel?

Nu-jazzi viljelevad Righteous Jazz Citizens Anneliis Kitsega eesotsas mängisid eelmisel reedel, 15. juulil kogu eeltoodud ilu sees.

Merepäevade jazzialal oli reedeõhtusel kontserdil tulvil inimesi täis. Anneliis Kitse & Co. looming sobis imehästi ka neile, kellele jazzmuusika harilikult kuulatavast kaugeks jääb. Kollektiiv tegi tuntud lugudest ning raadiohittidestki äratuntavaid, aga üdini originaalses võtmes kavereid, mis pakkusid äratundmisrõõmu igasuguse muusikamaitsega inimesele. Kõlasid nii Kings of Leoni „Use Somebody“, Fleetwood Maci „Everywhere“ kui ka James Blake`i „Limit Your Love“. Veelgi enam leidsid muusikast nautimisväärset jazzisõbrad, kes tulid kindla sooviga lasta end pooleteiseks tunniks helide ja biitide sekka ära kaotada. Anneliisi lavale tuleku ajastus oli ideaalne – tema laulma hakkamise hetkel ägenes vihm ja pladistas vastu telgikatust, muutes õhkkonna veelgi intiimsemaks ja hubasemaks.

Raske oli ainult mõista, miks mõni publiku liige leidis, et tema hääl oli kuulajatele olulisem kui andekate noorte loodav muusika. Tõsi, bänd võlus oma energiaga naeratuse näole ja just kui maagiliselt keha kaasa võnkuma, nii et istme peal oli keeruline nihelemata püsida, aga elementaarne viisakus kuulajate vastu peaks siiski alles jääma.

Jääb veel ka rõõmustada, et Anneliis ei kuulanud mõne aasta taguses Superstaari-saates saadud ettepanekut stiili vahetada ja oma valitud rajale kindlaks jäi.

Merepäevade jazzile pani laupäeval, 16. juulil paraja punkti Helin-Mari Arderi Kvintett. Esitati plaatidelt tuttavaid lugusid, palasid Urmas Alenderilt ning Teet Raikilt, ning Arderi sõnadele loodud laule.

Helin-Mari lavaline olek vaimustas oma siiruse ja kõikjale kiirgava optimismiga. Ta julges iseendana lavale tulla ning tänu säärasele lihtsale, kuid raskesti saavutatavale olekule, suutis ta publikuga kohe sideme luua. Muusika vahele pajatatud vaimukad jutukesed laulude sünnilugudest ning nende taga peituvatest inimsuhetest sobisid kontserdile kui kirss tordile. Austust ja imetlust inimeste vastu, kelle loomingut edastati, kiirgas igast Helin-Mari kommentaarist.

Kvintett andis teada, et kuigi „nad ei ole vist kõige standardsem tantsubänd,“ ootasid nad inimesi ka sambat tantsima. Kaks energilisemat põnni – kellelt nii pikk paigalolek oli nõudnud rohkem, kui nad oleks tahtnud anda – ei lasknud ennast teist korda paluda ja tantsupõrand sai edukalt vallutatud. Ka parema tahtmise korral ei oleks keegi suutnud nende stiili ületada.