Metheny – südamest südamesse

28. aprill 2014
Tea Klaas

Pat Metheny astus muusikamaailma umbes kümneaastasena, 1964. aastal. Sel ajal juhtus maailmas mõndagi huvitavat, näiteks muutusid nii foto kui ka film värvilisteks. Seoses Rolling Stonesi ja The Beatlesi sünniga muutus märksa mitmevärvilisemaks ka populaarmuusika.

Hetk, mil Metheny andis jazzmuusikale sõrme ja seejärel käe, on seotud Miles Davise salvestiste kuulamisega. Kitarristidest on tema eeskujuks olnud Wes Montgomery ja üheks suuremaks muusikaliseks mõjutajaks The Beatles. Metheny ise on aga juba mitmekümne aasta vältel ühest stiilist teise liikudes rikastanud ja uuendanud kogu jazziilma. Ta on andnud uue tähenduse ka mõistele “jazzkitarr”, täiustades seniseid ja luues uusi instrumente, millest üht sai näha ja kuulda ka Tallinna kontserdil. Samuti oli tal kaasas osa näiliselt isemängivast elektroonilisest pillikoosseisust The Orchestrion. Ilmselt oli kontserdi keskmine osa, kus kõlasid peamiselt teosed Metheny Unity Groupi plaadilt “Kin”, just suuresti tänu viimati nimetatud leiutisele üsna orkestraalse iseloomuga.

Kontsert jagunes laias laastus kolmeks – orkestraalse loomuga keskmine osa oli pühendatud värskele plaadile “Kin”, äärmised osad olid aga kammerlikumad. 

Alustanud paari soolokitarri looga, jätkas Metheny ülisümpaatse vana kooli koosseisuga: lisaks kitarridele trummid-saksofonid-kontrabass. Siinkohal minu isiklik tänukummardus Pat Methenyle selle eest, et bassimängija kasutas peaaegu kogu õhtu vältel vaid kontrabassi – nii pizzicato kui ka arco mänguvõttega – ning haaras elektribassi vaid üheks improvisatsiooniks.

Pärast seda suurepärast soojendust liitusid kvartetiga Giulio Carmassi (esialgu klahv-, hiljem ka muudel pillidel ja häälel) ning Orchestrion. Lõpupoole sai taas kuulda väiksemaid koosseise, sealhulgas Metheny duette kõigi bändiliikmetega.

Nüüd aga muusikast: Olgu esimesteks kuulatut iseloomustavateks märksõnadeks „narratiivsus“, „orkestraalsus“, „lüürika“, „dramaturgia“.
 
Mida suurem oli koosseis, seda rohkem jäi mulje, et jutustati lugu. Iga kompositsioon vestis oma; lugu aimus meloodiast, harmooniast, rütmikast ja ka sageli varieeruv instrumendikasutus näis sama ideed toetavat. Kord oli tegemist action’i, kord melodraama, kord jälle unemuinasjutuga. Võib-olla ei olnudki alati päris selge, millest lugu rääkis, kuid jälgida oli seda kõike äärmiselt põnev.

Kuigi tegemist oli improvisatsioonilise muusikaga, aimus siin teatavat läbimõeldust ja -tunnetatust, mis organiseerisid-korrastasid bändi mitmepalgelist, hulga erinevate instrumentide tekitatud kõlavärvipaletti. Esmasel vaatlusel tundus, et lugedes üles erinevaid inimeste ja masinate loodud tämbreid, saanuks kokku vähemalt sümfooniaorkestri koosseisu pikkuse nimistu.

Kuigi esindatud olid ka mõned vähem meloodilised jazzistiilid, oli valdavalt tegemist väga kauni muusikaga. Metheny on parandamatu lüürik ning harmoonia ja rütm annavad kauni meloodia toetuseks oma panuse, lisades vürtsikaid nüansse ja hoides seda liig magusaks muutumast. Kogu kontsert tervikuna ja ka teosed eraldi olid koosseisude, instrumentide, stiilide vaheldumist kasutades sedavõrd osavalt dramatiseeritud, et kahe ja poole tunni vältel näis aeg paigal seisvat.

Proovisin püüdlikult kontserdil kuuldud muusikat liigitada, kuid loobusin. Lõppude lõpuks ei ole ju kõige tähtsam, kas ühel või teisel teosel on rohkem fusion’i, latin jazz’i või bebop’i tunnuseid. Oluline on, et muusika tuleks südamest ja läheks südametesse.

Lõpetuseks veel vabariigi presidendi tsitaat festivali rohelise kaanega bukletist, mis annab ehk kõige paremini edasi tekkinud emotsiooni: “Kontsert, kus kaob aeg ja ruum, on parim märk nii muusiku kui kuulaja tõelisest kohalolekust ja kokkusaamisest. (—) Muusika on kui tõeline meele parandaja – meie võimalus saada paremateks inimesteks.”

PAT METHENY UNITY GROUP
27. aprillil 2014 kell 19 Nokia Kontserdimajas

Koosseis:

Pat Metheny – kitarrid, elektroonika
Chris Potter – saksofonid, altflööt, bassklarnet, kitarr
Ben Williams – kontrabass, bass
Giulio Carmassi – klahvpillid, elektroonika, laul jm
Antonio Sanchez – trummid, cajon