Michael Schiefelile meeldib olla ka õpetaja

09. detsember 2005

Sakslasest vokaalakrobaat Michael Schiefel veetis detsembri teise nädala Eestis, tuurides Jõulujazzu raames erinevates linnades. Külaskäigul Tartusse jäi tal aega rääkida endast Jazzkaare Tartu-reporterile Karina Vabsonile.

Michael Schiefel tundub tagasihoidlik, kuid laval ta selline küll ei ole. Esimesest pilgust tundub, et ta tõesti pabistab enne intervjuud, kirjeldab Karina Vabson nende kohtumise esimesi hetki.

Kohe torkas silma eesti rahvussviiter. Avaldas muljet. Naiivselt ja lahkelt vastab Michael mu küsimustele, meenutades nii üht mu sõpra lapsepõlvest. Minu ees istub loominguline inimene. Loominguline inimene, kes on väga huvitatud ka tehnikast. Pärast intervjuud uurib minu diktofoni ning avaldab oma arvamust selle kohta.

Millal algas su karjäär lauljana?
Ma alati laulsin lapsena. Isegi koolis oli mul bänd. See oli tüüpiline koolibänd, kuid just tol ajal ma avastasin, et tahan õppida laulmist. Siis ma läksin seda ka õppima. Teadvustasin, et saan sellega elus hakkama.

Kas sa mängid mingit muusikainstrumenti ka?
Jah, lapsepõlves mängisin klassikalist klaverit. Kui sain 15-16aastaseks, avastasin enda jaoks jazzklaveri ja see meeldis mulle palju rohkem. Olen mänginud ka kitarri, kuid ma ei võtnud selleks tunde.

Kas sa mäletad oma esimest kontserti?
Ma alustasin eksperementeerimist elektroonikaga 1990-ndate lõpus. Alguses mul polnud palju varustust, hiljem hakkasin seda rohkem ja rohkem ostma. Oli päris pikk protsess, et leida just seda, mida ma praegu teen. Võib-olla sellepärast ma ei mäletagi oma esimest kontserti! Kuid mäletan, et esimesed kontserdid elektroonikaga olid pidev risk, sest ma ei teadnud nii hästi, mis teen. Elektroonika ei pruugi taha teha seda, mida sa ise sellega teha tahad.

Kas sa mäletad mingit ebaõnnestunud kontserti?
Vahel küll pole oma kontserdiga rahul, aga sellega ei saa midagi ette võtta. Probleeme on tekkinud varustusega, kui see läheb katki kontserdi keskel. Siis küll mõtlen:”Oh no, what I´m gonna do!?”. Aga seda ei juhtu nii tihti. Õnneks.

Kas sul on laule ka saksa keeles?
Jah, kindlasti. Aga ma ei laula neid Eestis. Usun, et arusaadavam oleks ikka inglise keeles laulda. Aga mul niikuinii ei ole nii palju saksakeelseid lugusid.

Kas sa tunned end kuulsana?
Ei, ei! Üldse mitte! Ma tundsin end rohkem kuulsana kümme aastat tagasi, aga kindlasti mitte praegu. Ma ei arva, et inimesed teavad palju saksa jazzielust ja näiteks seda, kes ma olen.

Kas sulle meeldib olla õpetaja?
Mulle väga meeldib. Olla õpetaja tähendab õppida hästi palju uut. Õpilased küll õpivad sinu käest, kuid kui nad tulevad mingisuguste küsimustega, mida sa endalt pole kunagi küsinud. Siis pead sa alguses vastama iseendale. Alles siis saad vastata ka õpilasele. Nad toovad ka muusikat, mida ma pole kunagi kuulnud. Mida noorem oled, seda avatum oled. Ja ma õpin nende muusikast ka palju.

Mida sa võid öelda saksa muusikast?
Probleem on kindlasti saksa keelega, sest paljud inimesed ei saa sellest aru. Instrumentaalse või ingliskeelse tekstiga muusikaga on palju lihtsam. Kõik teavad Kraftwerki ja Scorpionsi. On küll kuulsaid nimesid, kuid ma ise arvan, et saksa muusika ei ole nii populaarne.
Saksamaal on päris palju häid jazzmuusikuid, kuid küsimus seisneb selles, kuidas nad saavad olla tuntud välismaal. Ja see on juba keerulisem. Kindlasti meil ei ole niipalju muusikuid, kui näiteks Ameerikas.

Kas on olemas mingi teatud tüüp inimesi, kes käivad sinu kontserditel? Kas sa tahaksid muuta seda keskmist tarbijat?
Minu kontserditel käivad need, kes on huvitatud jazzmuusikast rohkem kui teised. Sest minu muusika on jazz. Vaatamata sellele elektroonikale ja eksperimentaalsusele on see ikka jazz. Kõige tihedamini ma mängin jazzklubides, nii et publik on sama, mis käib neis klubides. Tüüpiline jazzipublik. Mind teeb alati rõõmsaks, et inimesed, kes tegelikult ei armasta jazzi, armastvad minu esinemist. Siis ise tean, et minu looming on avatum, kui mõelda võiks.

Mis mõjutab sinu loomingut?
Raske öelda. Kindlasti reisimine mõjutab mind väga. Kui olen välismaal, siis kuulen teist müra, teisi hääli, teist muusikat. Näiteks kui ma siia tulen, on kohe märgata teist atmosfääri kui Berliinis. Tartu on väga rahulik koht, inimesed on rahulikud, tundlikud, nad ei tee mingit müra. Nad on väga kenad ega räägi palju. Berliinis inimesed on rohkem pealetükkivamad minu meelest.

Millal sa viimati Eestis käisid?
See on juba neljas kord. Meil on väga head suhted Anne Ermiga. Ta peab mind heaks muusikuks, seepärast kutsubki siia. Viimane kord käisin neli aastat tagasi vist.