Miles Davis

08. november 2003

Miles Davise lugu kulgeb läbi ajalooliste kaadridte tema noorusajast kuni viimaste elupäevadeni intervjuudes, kontserdisalvestustes ja sõprade mälestuses.

“Mida te teada tahate?” küsib kuivetunud Miles Davis kahiseval häälel, silub paljastuvat laupa ja jääb väsinud pilgul vaatama. On 1980ndate teine pool. 20. sajandi mõjukamaid jazzmuusikuid on naasnud pärast viieaastast pausi areenile oma viimasele ringile. Tal on selja taga kirjult keeruline elukäik, ees mõned aastad intensiivset musitseerimist, miljonite fännide armastust ja kolleegide tingimusteta imetlust. Varjupoolele jääb võitlus laastunud tervise ja räsivate valudega.

“The Miles Davis Story” on mahukas dokumentaalteos, mis annab põhjaliku ja avameelse läbilõike trompetilegendi elust tema lähedaste pereliikmete ja aastakümnete kestel lavakaaslasteks olnud muusikute silme läbi. On juttu lennukast eraelust ja fantastilistest muusikalistest hetketest. Räägib ka Davis ise – talle omasel lakoonilisel kähedal moel. Räägib austusega oma mentorist Clark Terryst, ägestunult rassismist ja häbenemata heroiini-kokaiini sõltuvusest. Ehkki kaaslased maalivad temast pildi kui üsna tujukast persoonist, ei ole Davise jutus poosi. Pigem on tunda 50 lava-aasta raskust koormat.

Väärtuslikuma osa vastuolulise ja isepäise muusiku intervjuudest moodustavad arutelud muusika ja koostöö teemadel, millest selgub ka tema edu võti nii instrumentalisti kui ansamblijuhina. “Sa pead end ümbritsema muusikutega, kes mõtlevad, mitte muusikutega, kellega end mugavalt tunned,“ deklareerib Davis.
Herbie Hancock, Dave Holland, Bill Evans ja Marcus Miller meenutavad humoorikalt seiku koostöö algusaegadest, mil Davis sundis tollal verinoored muusikud mängima nii nagu nad polnud eales varem mänginud, pannes neid olukordadesse, millest väljatulemine hirmunud algaja jaoks omaette kunst. “Milesiga mängimine oli täis riski ja üllatusi, meile meeldis kaotada reaalsustaju,” meenutab Ketih Jarrett. Muusikute mälestused on soojad ja hoolivad.

Intervjuuklippe illustreerivad fragmendid kontserdisalvestustest läbi aastakümnete. Kaadrites vahetuvad Charlie Parker, Gil Evans, Shirley Horn, Jack DeJohnette, John McLaughlin jpt. Tegemist on pigem heli- ja stiilinäidete kui terviklike ettekannetega.
Et film on üles ehitatud ajateljele, siis vahelduvad muusikuportreed isikliku elu seikadega. Sõna on antud nii abikaasadele-elukaaslastele kui lastele. Meenutustest jääb kõlama armastust ja andestust, aga ka pettumust ja kibedust. Film uitab Davise lapsepõlveradadel St Louisis, räägib häbeliku noormehe esimesest armastusest, armukadedusest, tormilisest ja edevast elust Pariisis, kus ta 23aastasena esmakordselt tundis lugupidamist mustanahaliste ja jazzmuusikute vastu. Lõpukaadrid viivad vaataja Davise Malibu lubivalgesse funktsionalistlikku villasse ookeani kaldale, kus ta elas ja maalis viimased aastad.
Miles Davise lugu illustreerib ilmekalt ja tõetruult temast kirjutatud raamatuid ja räägitud lugusid. See on pigem ajaloofilm kui põhjalik kontserdijäädvustuste kogu.

Mike Dibbi dokumentaalfilm Channel 4 telekanalile
Välja antud 2002
Kestus ~2 tundi 5 minutit

Menüü
– dokumentaalfilm
– ülevaade loomeperioodidest koos olulisemate plaatide tutvustusega
– Miles Davise elulugu

Osalevad: Davise biograaf Ian Carr, Clark Terry, Bob Weinstock, George Avakian, Jimmy Cobb, Shirley Horn, Herbie Hancock, Ron Carter, Dave Holland, Jack DeJohnette, Joe Zawinul, Keith Jarret, Chick Corea, John McLaughlin, Dave Liebman, Marcus Miller
Videosalvestused: “So What”, “Walkin”, “Miles Ahead”, “All Blues”, “Blue In Green”, “Milestones”, “In A Silent Way”, “Bitches Brew”, “Tutu”, “Time After Time”