Missiooniga jazzispioon Siim Aimla koos abiväega Kumus

24. märts 2010

Aimla näitas end kontserdil mitte ainult suurepärase saksofonisti ja ansamblijuhina, vaid ka vaimuka sõnaseadjana.

Harva on eesti jazz nii rõhutatult tähelepanu keskmes, kui see oli 27. veebruaril KuMu auditooriumis, kus esinesid Estonian Dream Big Band ja ansambel Ocean´s 4 Siim Aimla juhatusel.

Muljeid vahendab Marje Ingel.

Rahvusringhäälingu kaamerad piirasid esinejaid igast nurgast, lisaks kohmakatele statiiviga kaameratele veel paar käsikaamerat ja üks kraana, kokku oli neid vist 5. Aga mitte kaamerate hulk polnud tol õhtul põhiline. Kõige tähtsam oli nauding heast muusikast ning ühe mehe oskus muusikaline masinavärk käima panna ja selles ise osaledes seda samas õigesse suunda juhtida.

Antud kontserdi kontekstis tekkis kange kiusatus nimetada Estonian Dream Big Bandi loominguliseks kombinaadiks ning Siim Aimlat selle töödejuhatajaks või koguni “suureks kombinaatoriks”.

Kontserdi esimesed palad “Cyber gig” ja “Ameerika onu” kõlasidki EDBB esituses ning “töödejuhataja” lõi agaralt kaasa, soleerides mõlemas loos tenorsaksofoniga. Alles seejärel sai sõna ka ansambel Ocean´s 4, kus vibrafoni mängis “spioon” Soome lahe põhjakaldalt, ehk “topeltagent” Panu Savolainen, nagu Aimla teda tituleeris. Juba kontserdi eelreklaamis “elegantseks spioonidžässiks” nimetatud muusika õigustas stiilinime salalike rütmikäikudega, kus trioolidele hetkeks justkui mõtlema jäädi, et seejärel otsusekindlalt edasi tegutseda.

Ühe korraliku spioonifilmi süžeesse kuulub kindlasti ka lüüriline kõrvalliin, seda polnud niiditõmbaja Aimla unustanud ja lasi kõlada mahedal “Ballaadil”, kus tema sopransaksofoni partiile imeõrnalt sekundeeris vibrafon. Järgnevalt nägi plaan ette kuulajate südamete vallutamist suuremate jõududega ning taas võttis pillid kätte EDBB. Taaskord ise soleerides jõudis Aimla paari käeviipega soolo lõpus bigbändi sisse näidata ning soleerida said kordamööda teisedki. Oma erepunase lipsu ja sama ereda soologa jäi meelde kitarrist Virgo Sillamaa, keda Siim Aimla esile tõstis kui mõttekaaslast ja väga olulist inimest oma elus.

Aimla näitas end kontserdil mitte ainult suurepärase saksofonisti ja ansamblijuhina, vaid ka vaimuka sõnaseadjana, näiteks kandis üks bigbändilugu pealkirja “Kiirus kuivatab märjad kõrvatagused”. Samuti kanti ette lustaka parafraasina pealkirjastatud pala “Viljandi biidimees”, mis oli pühendatud trummar Reigo Ahvenale ja tema leiutatud uuele rütmikombinatsioonile. Lugu algas orkestrantide jutuvadaga, mida pikiti üksikute trummibreikide ning trombooni- ja trompetirepliikidega, need kasvasid omakorda üle põneva vasturütmide mustriga bigbändilooks. Kogu teose jooksul istus Viljandi biidimees Ahven ise vaikselt, käed rüpes, alles loo lõpus oli talle reserveeritud soolo koos teise trummari Ahto Abneriga.

Lisaks äsjanimetatud palale pakkusid kontserdil põnevaimaid elamusi Ocean´s 4 ja EDBB ühislugu “Ema tuli koju”, kus Aimla vahelduseks flööti puhus, ning kontserdi lõpurosinaks valitud uhke tenorsaksofonide lööginumber “Aitäh, Michael!”, kus soleerisid Danel Aljo, Siim Aimla ise ja Raivo Tafenau. Marulise aplausi saatel käidi publiku ees korduvalt kummardamas, aga et seljataga oli juba ligi kahetunnine kontsert, lugesid jazzispioonid missiooni täidetuks ning jätsid lisalood mängimata. Kombinaator Siim Aimla nautis oma kombinaadiga mängimist – seda võis märgata kontserdi algusest peale ja sellest andis tunnistust ka tema sõnavõtt kontserdi lõpul, kus ta ei hakanud sponsorite nimesid vuristama, vaid luges ükshaaval ette kõigi esinejate nimed. Kui poleks muusikuid, poleks ju ka muusikat.

27. veebruaril kell 17.00 Kumu auditooriumis Estonian Dream Big Band ja Ocean´s 4 (koosseisus: Siim Aimla – saksofonid, flööt; Reigo Ahven – trummid; Ara Yaralyan – kontrabass; Panu Savolainen – vibrafon)