MJA

07. detsember 2003

Prantsuse nu-jazz grupi debüütplaat on kuulamist väärt nii tõsisele jazzifännile kui ka uute biitidega kodustunud noortele.

Avasekundid määratlevad eksimatult suuna – MJA ehk Metropolitan Jazz Affair tegeleb uuevanaga, biidib ja luubib jazzi traditsioonilise mudeleid rütmilis-tantsuliseks, liidab nendele nu-kummastust. Avaloo “Moanin’ Darkness” mute-trompet ja diskreetne biidirida-pluss-ämbientlik taustamüra loob õige tunde. Vibrafonivärelused lisavad mõõtme.
Endanimeline plaat on Lyonis elava prantslase Bruno Hovarti (tuntud ka pseudonüümide Cinnamon ja Patchwork järgi)poolt kokku pandud ansambli debüüt. Õigupoolest mängib ta suure osa pilli- ja sämpleripartiisid ise, kuid elu panevad muusikasse siiski täie elu ja tervise juures pärismuusikud, kes soleerivad nagu põrgulised.
Hovarti vaimusünnitis, mille põhikosseisu kuulub kolm muusikut, on üks nendest paljudest uutest jazzivõrsetest, mida arvutiajastul ja miksidega harjunud põlvkonna tahtel kerkib praegu nagu seeni. MJA ei ole lihtsalt “üks nende hulgast” vaid tšekkimist väärt näidis.
“Singe” viib kuulaja ajas tagasi Milesi 50ndate bop-eksperimentide juurde, sinna, kus cool oli veel veidi jahe ja modaalsus alles otsis helidesse väljapääsu. Rütm on mõistagi nu-jazzi ja miksimise pitseriga, kuid pealisehitus mitte. Pikad saksofoni- (David Prez) ja trompetisoolod (Stéphane Ronget) on võtmetähtsusega. Kui sealt pinge kaob, siis kivistub pisut ka lugu ise.
“Yunowhathislifeez” swingib-fungib hoppides. Eric Duperray libisev vokaalijoonis kirjeldab urbanistlikku nukruseta melanhooliat, monotoonne biit hüpnotiseerib. Lisaks motorcity remixile on plaadil samast loost ka õnnelikult päikeseline ja garage’ilikult kepslev jazz mix, kus vokaal soulib peaaegu nagu Victor Davies.
“Corovon” meenutab parimate päevade Us3-e. Taustal rabelev hip-hop-rütmid ja schratch ristub taas bebop’iga, õhustik on pigem nu- kui miski muu. Gruuv ruulib. Arranžeeringud on tehtud arvutihiirega. Sämpler on kui salarelv.
“Navarone” võtab tuure üles peaaegu house’i lähedaselt. Benjamin Dévigne’i (ansamblist Colorblind)orelisoolo kujuneb üheks fookuspunktiks.
“Night In Tunisia” on jazzi klassik. Seade on külluslikult rütmirikas ja klubilik. “Don’t Try This At Home” peaks sobima neile, kes hoolega kuulanud hard-bop’i meistri Art Blakey muusikat. “Bleu Dune” oma araabialiku kõrvaltooni ja bop’i kehaenergiaga on kütkestav tantsujazz. Kosmose-soul “Chasing Places” toob taas mängu Eric Duperray hääle, nu-jazz ühel oma ehedaimal kujul. Acid-jazzile ühe näo andnud groove-funk elustub loos “The Lost Syndicate”.
Soovitav neile, kes fännisid Jazzkaarel Bugge Wesseltofti, kuid kes tahtnuks pisut rohkem kuulda hip-hop-biiti ja bebop’i rahutust.
Mustanahalise bluusidiiva Sandra Mandengué’i mahlakas, pisut nagu Sade’ilik aga liikuvam hääl kõlab lõpuloos “Taxi gun café”, mille kergitab hõljuma õhuline-kiire biidisahin. Tema skättimine on huvitav, oskus atmosfääri luua kadestamisväärne.