Molde Jazz: Anarhist džässifestivalil

24. juuli 2010

Molde festivalil kohtus Ivo Heinloo kirjaniku, muusiku ja poliitaktivisti Kjell Castbergiga – omapäraste vaadetega kosmopoliidiga, et rääkida temaga džässi arengutest Põhjamaades ning ka muust huvitavast.

Molde on festivali ajal täis põnevaid inimesi – muusikuid, ajakirjanikke, teisi loovisiksusi. Vähesed on aga oma tegevuses nii laia haardega kui Kjell Castberg. Poliitilistelt vaadetelt elupõline anarhist Castberg on kirjanik ning muusik. Või „multiartist“ nagu ta ise ütleb.

Castberg on jälle külastamas Molde festivali pärast väga pikka vaheaega. Viimati käis ta siin 16-aastasena. Castbergi eelistuste hulka kuulub Norra avangardi poole tüüriv džäss kuuekümnendatest-seitsmekümnendatest. Eriti varased Terje Rypdal ja Arild Andersen. „Norra džäss oli siis väga otsinguline, väga eksperimentaalne,“ meenutab Castberg.

Kjell Kjaer Castberg on norrakas, kes elanud pikka aega Rootsis. Nüüd on ta tagasi oma kodulinnas Trondheimis. „Rootsis elades ei kuulanud ma kunagi džässi. Rootsi on tuntud teiste asjade, mitte džässi poolest. Norralased pole kunagi osanud teha filme ega popmuusikat, aga vaadake džässmuusikuid – nende poolest on see riik üle ilma kuulus!“

Parima elamusena tänavuselt festivalilt nimetab Castberg Gunhild Seimi kontserti. Ta väldib suuri rahvahulki ning eelistab seetõttu intiimset atmosfääri. Missy Elliott pealaval Castbergi ei liiguta. „Üks osa džässist on selline, mida mängitakse justkui tantsuks, aga kontserdisaalis pole ju võimalik tantsida,“ räägib Castberg, pidades silmas Nils Petter Molvaeri etteastet koos Aafrika muusikutega festivali avapäeval.

„Ma hindan seda, kui muusikud unustavad ümbruse, mängivad südamest ja annavad endast kõik,“ ütleb Castberg.

Raamatuid kirjutab Kjell Castberg endiselt rootsi keeles. Talle lihtsalt meeldib see keel rohkem kui emakeel ning seepärast ei jälgi ta eriti ka Norra televisiooni ning muud meediat. „Norras on ju kolm keelt ja see teeb asja segaseks,“ ütleb Castberg pool-naljatamisi. Hea meelega räägib ta ka oma värskeimast teosest – see olevat humoorikas lugu Rootsi kuningast ning samuti džässiga seotud.

Anarhistina on Castberg kriitiline heaoluühiskondade suhtes. Kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel polnud enam, mille vastu protesteerida või mille eest võidelda ja see torkab ka muusikas silma. „Õnneks on olemas džäss. Džäss on hea rohi rassismi ja ignorantsuse vastu. Need asjad käivad selle muusika olemusele vastu. Džäss sunnib inimesi vaatama kaugemale kui vaid oma nina ette ja jätma eelarvamused ukse taha.“