Molde Jazz: Bobby McFerrin hoidis publikut lõa otsas

22. juuli 2010

Molde Jazzi üks peaesinejaid Bobby McFerrin andis 22. juulil Molde toomkirikus südantsoojendava kontserdi. Nagu McFerrinil kombeks, toimus kõik publiku intensiivsel osalusel.

Ja inimesi muudkui voolas ja voolas Bobby McFerrini kontserdile Molde toomkirikus neljapäeva pärastlõunal. Järjekorra lõppu ei olnud kirikuukselt näha. Iga McFerrini ülesastumine kus tahes maailma nurgas on kujunenud suursündmuseks ja tema populaarsus aina kasvab.

Me ju kõik teame, mida ta teeb ning kuidas see kõlab, aga me ei saa endiselt aru, kuidas see võimalik on. Ja see igavene küsimine millegi järele, mis enamiku inimeste võimetest penikoormate jagu kõrgemal asub, tõmbabki inimesi McFerrini juurde nagu sääski valgusallika manu sumedal suveõhtul.

Põhjust imestamiseks andis McFerrin kontserdil pidevalt, kuid vaimustav oli ka publik, kes McFerrini üleskutsetele laulda vastas ülima innukuse ning uskumatult kõrge kvaliteediga. Piisas McFerrini lakoonilistest käetõstetest või ühelt kohalt teisele hüppamisest nagu keksumängus, et kuulajad tooni kõrguse ideaalselt ära tabaksid. Koos võeti ette terve heliredel – tundus, nagu oleks kirikus terve koor istunud.

McFerrinil on kombeks kutsuda kontsertidel lavale külalisi, kelle seas on nii professionaalseid kui ka vähemprofessionaalseid/spontaanseid. Eelkokkulepitud või mitte, nii või naa on nende kohapeal sündivate duode märksõnaks improvisatsioon. Julged lauljahakatised viskab McFerrin igal juhul tundmatus kohas külma vette ja suurepärane tulemus ei ole garanteeritud.

Kui välja arvata Eldbjörg Raknes, kes esitas McFerriniga võluva dueti (Raknes oli ka kavalehel märgitud esinejana), jäid publiku seast valitud neiud natuke hätta – üks ei teadnud “I can see clearly now” sõnu ning teine ei julgenud McFerrinile omapoolseid ideid välja pakkuda. Aga midagi pole teha, McFerrin on ikkagi McFerrin. Kahtlen, kas tahaksin olla samasuguses olukorras isegi siis, kui ma talutaval määral laulda oskaksin.

Vastakaid tundeid tekitas kontserdi lõpp. McFerrin, kes väitis oma hääle tervise üldsegi mitte parimas korras olevat – ühe kivi viskas ta ses osas ka kohaliku ilma kapsaaeda -, keeldus mõistetavatel põhjustel lisalugu esitamast, kuigi publik talle kangekaelselt peale käis. Laulmise asemel palus McFerrin endale küsimusi esitada ning peale küsimustele nagu “Kui kaua te laulnud olete?” ja “Miks te laulate?” huumoriga vastamist lubati McFerrin siiski puhkama, et mees vähem kui 24 tunni pärast samas kohas jälle sama heas vormis saaks olla.

Autor Ivo Heinloo