Molde Jazz: Imelised kontrastid ja muusika maagia

22. juuli 2010

Molde Jazzi kolmapäevased tipphetked olid Peter Brötzmann ning Ketil Björnstad. Kontraste täis päev jättis erakordselt sügava elamuse.

19.-25. juulini Norra suurim ja Euroopa vanim Molde jazzifestival ei väsi üllatamast. Veel pole poolgi festivalist läbitud ning juba on tipphetki kogunenud märkimisväärsel hulgal.

Erilaadseks elamuses kujunes Peter Brötzmanni ja Paal Nilssen-Love duo. Saksofoni ja trummide kombinatsioon köidab free jazzi tegijaid jätkuvalt. Kas just alates John Coltrane’ist ja Rashied Alist või veelgi varem. Brötzmanni olen ma näinud paar aastat tagasi Tamperes ning teadjamad räägivad, et ta olla lüürilisemaks muutunud ning et tema esitus ei koosne enam vaid „tulistamisest nii palju, kui torust tuleb“. Tõepoolest tuli kontserdil ilmsiks ka free jazzi meistri meloodilisem poolus. Ühine oli aga mõlemale muljele Brötzmanni distantseeritus publikust – mitte ainsatki naeratust ei taha ta kuulajaskonnale kinkida.

Brötzmann on vabaimprovisatsiooni ekstreemsemaid viljelejaid Euroopas. Meenutatagu kas või tema plaati „Machine Gun“. Kontserdikoht Reknes jäi festivali peamelust mõnevõrra eemale, kuid publikut kogunes sinnagi hulgaliselt. Paal Nilssen-Love omakorda näitas, et muusiku töö pole sugugi kergem kui sport. Tõeline kestvusala seegi ning Nilssen-Love lahkus lavalt silmnähtavalt kurnatuna.

Oli see mõeldud huumorina või mitte, aga publikule jagati ka kõrvatroppe. Neid siiski vaja ei läinud, kuid mälestusena vägevast ja pöörasest kontserdist sobis need kenasti kaasa võtta.

Edasi tegi Molde muusikakarussell 360-kraadise pöörde, kui pianist Ketil Björnstadi projekt astus üles Björnhuseti kontserdisaalis. Björnstad oli suutnud koondada ühe tiiva alla tõelise supergrupi, kus eranditult ECM-i plaadifirma artistid. Filmi ja muusika sidumise on ECM võtnud viimastel aastatel erilise tähelepanu alla – varem on valminud plaate muusikaga, mille aluseks on võetud Pasolini ja Tarkovski filmikunst, selle projekti inspiratsiooniallikaks oli aga Antonioni. Esitlusele tuli 12-osaline süit, mille osad ilma pealkirjadeta andsid igaühele kuulajaskonnast võimaluse ise muusikale loominguliselt läheneda.

ECM-iliku karguse kontrast Brötzmanniga ei oleks saanud olla suurem. See oli sedasorti kargus, mida tekitab mägedest alla langev udu või vihmapiisad Norra aristokraatlikul graniidil. „Maagiline“ ja „muinasjutuline“ ei ole kuidagi piisavalt adekvaatsed terminid, kirjeldamaks Björnstadi Antonioni-projektist kuulajani paiskunud muljeid.

Parim heli peale vaikust, on öeldud ECM-i esteetika kohta Eestis. Seda, et vaikus pole vaid täitmata lünk muusikate vahel, vaid vähemalt võrdne element, oli tunda, kui tule-ja jääjugade purskumisele – sinine ja punane valgus ning vastavalt sellele ka regulaarselt vahelduvad lõbus ning kurb, külm ja soe – tuli äkiline lõpp ja siis alustas Marylin Mazur taas lõppematut saagat, kasutades ära oma võimsa löökpilliarsenali kõiki võimalusi, kellukatest trummideni, mille jalapedaal kahjuks küll sarnaselt eelmisele õhtule taas sõna otseses mõttes kopsu üle maksa nihutas.

Õhtu lõpetuseks langes valik Tony Malaby projektile Paloma Recio, mis seni üles astunud vaid New Yorgis. Grupp, kus lõid kaasa muuhulgas New Yorgi muusikud Ben Monder ning Nasheet Waits, mängis üsna raskepäraseid kompositsioone. Waitsi oskused olid muljetavaldavad ja Monderi hoiak laval meenutas pisut Tim Millerit. Monderist isiksuse ja muusikuna ma aga selle kontserdi põhjal palju järeldada ei suutnud, ehk õnnestub see paremini Viljandi kitarrifestivali septembris, kuhu ta ka tulemas on.

Autor Ivo Heinloo