Molde Jazz – mitte ainult džäss!

25. juuli 2010

Molde Jazz tõi kokku mitmeid unikaalseid projekte erinevate kultuurivaldkondade pärusmaalt. Üks selliseid oli läbi terve festivalinädala etendatud põnev džässiteemaline lavastus. Selle süžee keerles ümber Miles Davise – väärikaima džässisuuruse, kes Moldes mänginud.

Roosid. Vihm. Kauaoodatud päike. Suvi. Bacalao. Džäss, aga mitte ainult. Kui plaadipoest, kus päris haruldasi eksemplare läheb kaubaks üldsegi mitte mõistuseüleste, vaid „festivalihindadega“, kostab postbop´i ja Bobby McFerrinit, siis üle tee asetseb hoopis teine maailm. Seal rokib üks kangesti Maroon 5´i laulja Adam Levine´i häälega kohalik noormees koos oma bändiga. Siis istub noormees maha ja võtab akustilise kitarriga rahulikuma joone. Publik on tasakaalukas ja näpuviskamisest ning möirgamisest juttu pole.

Tänav on festivali ajaks tõelise elu sisse saanud. Kauplejad kauplevad. Džässiconnaisseur´id vahetavad muljeid, veiniconnaisseur´id naudisklevad hotellide akende taga. Festivali ajaks on avatud Molde Jazzi ajalugu kokku võttev plakatinäitus. Keegi matkib linnuhääli. Kõikjal on näha Molde jalgpalliklubi atribuutikat. Klubi enda staadion kõrgub uhkelt mere ja kesklinna vahel ja kuulub turismiprospektide järgi ka linna vaatamisväärsuste nimekirja.

Tegelikult on festivali kohalolu tunda kogu linnas. Keskusest pisut eemal asub telklaager, mis nädala teises pooles vabaneb ka vihmapiitsutustest. Festivali tähtsust Molde jaoks on ilmselt võimatu üle hinnata – kui sinistes särkides vabatahtlikud linnapildist kaovad, siis kahaneb ka korraks Moldele suurlinliku ilme andnud sigin-sagin ja vaibub intensiivne ööelu. Festivali jäävad meenutama spetsiaalselt selle sündmuse jaoks välja antava ajalehe numbrid, mis igal hommikul lauale ilmuvad, et eelmise päeva tipphetked kokku võtta.

Molde Jazzi programm ei piirdu sugugi ainult kontsertidega. Üks väga huvitav ettevõtmine juubeliaastal on teatrietendus „Waiting for Miles“, mis põhineb Rootsi krimikirjaniku Henning Mankelli spetsiaalselt festivali tellimusel valminud näidendil. Näidendi peategelaseks on Miles Davise sohver, kellega trompetilegend kohtus just Moldes. Näitleja monoloog on kokku miksitud Miles Davisega seotud muusikaga.

Küsisin kommentaare näitlejalt Per Egil Aske´lt ja džässansamblis mänginud trompetistilt Ole Jörn Myklebust´ilt.

Kust tuli sellise projekti idee?

P.E. Aske: Etenduse lavastaja Kim Sörensen hakkas juba aasta tagasi valmistama ette teatritükki, mis toodaks lavale Molde festivali juubeli puhuks. Mankell, kes on ka teatrilavastaja ja kellega ma olen varem koostööd teinud, võttis ideest tuld ja kirjutas valmis selle tõestisündinud seikadel põhineva erakordselt liigutava loo Miles Davise autojuhist. Karakter, keda mina mängin, on väljamõeldud, ent autojuht on tegelikkuses eksisteerinud persoon.

Lavastuses muusika kasutamine oli Mankelli idee. Miles´i lugusid valides vältisime tema raskemini mõistetavat ja eksperimentaalset loomingut, sest arvestada tuleb kirju vaatajas/kuulajaskonnaga. Nii langeski valik lugudele nagu „Someday my prince will come“, Cyndi Lauperi „Time after time“ – kõiki neid lugusid on Miles ju ka interpreteerinud.

Džässifestivali kontekstis on see ilmselt päris unikaalne ettevõtmine. Aastakümneid tagasi on teatrit Moldes tehtud, ent siis polnud etendustel džässiga mingit pistmist. Muide, praegu mängitakse Oslos lavastust „Chet Baker doesn’t live here anymore“, mis on võrreldav. Ma arvan, et selle tükiga võib edasi minna ning presenteerida seda ka mujal Norras – Kongsbergis, Vossa Jazzil, Oslos.

Kuidas teile näitlejana see roll tundub? On ta raske, kerge, inspireeriv…?

P.E. Aske: See pole kerge, aga tüki sisu meeldib mulle endale väga. Lugu on lihtsast tööinimesest, automehaanikust, kellele algul ei meeldi džässmuusika, kuid kes teeb mingil hetkel ses osas kannapöörde ja jõuab lõpuks Miles Davise sohvrina Montreux´sse. Ja seda tuleb mängida veenvalt, et taolise tegelase kuju oleks tõepoolest usutav. Ta on vägagi usutav just siinse piirkonna kontekstis. Tean seda omast käest, sest olen siin üles kasvanud.

Samal ajal on lugu ka Miles Davisest. Ma loodan, et see etendus kannab edasi Miles´i sõnumit. Olles diskrimineeritud mustanahaline Ameerikas, arvas Miles, et muusika on ainus väljapääsutee sellest kahetsusväärsest olukorrast. Mina muidugi ei tea, mis tunne on olla diskrimineeritud.

Kas teatrilavastuses mängimine on muusiku jaoks teistmoodi kui kontserdil?

O.J. Myklebust: Iga etendus on erinev. Nii näitleja kui muusikute tempo ja dünaamika ei ole kunagi kaks õhtut järjest sama. Kontsert oleks vaid lugude jada, aga siin on palju monoloogi. Väljakutse seisneb selles, kuidas monoloogis väljendatut muusikaga võimendada. Muusika peab ju vastama etenduse sisule ja atmosfäärile.

Kas teil on Miles Davisega seotud ka mõni eriline mälestus?

O.J. Myklebust: Olen Miles Davise muusikaga üles kasvanud. Tema loomingut esitada on suur rõõm, aga samas ka natuke hirmutav.

Mängisite etenduses peamiselt Milesi akustilise perioodi lugusid. Miks nii?

O.J. Myklebust: Meil oli kavas tegelikult nii üht ku teist. Mängisime ka Michael Jacksoni hitti „Billie Jean“…

Seda ma märkasin. Mis sellel Miles Davisega pistmist on?

O.J. Myklebust: Sellega on seotud üks omaette lugu. Nimelt küsisime Molde festivali korraldajalt, kes teab kõike Miles’ist ja tema muusikast, et millist muusikat Miles tema arvates tänasel päeval teeks. Ta vastas, et küllap teeks Miles midagi koos mõne räppari või poppariga. Sealt tuligi mõte kasutada Michael Jacksonit. Ma usun, et ega Miles selle peale ei pahandaks.

Autor Ivo Heinloo