Molde Jazz: Norral on üheks juulinädalaks jazzipealinn

31. juuli 2006

17.-22. juulini toimunud Molde Jazz üllatas muusikalise kvaliteedi ja muinasjutulise keskkonnaga – jazzifänn sai oma ja muidumõnuleja samuti. Loe esimest osa Molde Jazzi muljetest.

Oslost vaid lennutunni kaugusel lääne poole tervitab saabujat lummavalt sinine meri ja igilumega kaetud mäeahelik. Molde on väikelinn kesk paradiisilikke fjorde. Kõik teed tunduvad selles linnas viivat vaid tugevas kaldes ülesmäge. Roniroosidega kaetud puitmajad ning hoolitsetud roosipeenrad kingivad kordumatut silmailu. See sunnib tahtmatult klisheemõttele, et tegemist on pildiseeriaga turistidele mõeldud klantsfoto albumist.

Värvid on ebamaiselt kirkad. Lumivalged kaatrid ja jahid palistavad rannaäärt. Seda kõike võib nautida nii lämbes keskpäevas mere ääres erkrohelisel lopsakal murul istudes kui soojal valgel varahommikul vee kaldal viimase õhtu kontserdimuljeid selgemaks jalutades.

Norra jazzimuinasjuttu käisid kaemas Marju Kask Jazzkaarest, muusik Tanel Ruben ja ajakirjanik Madli-Liis Parts. Loe esimeses osas, kuidas Molde tervitas eestlasi. Järgnevates osades ülevaade festivali muusikalisest poolest.

Inimesed tervitavad Moldesse saabujaid siira rõõmuga. Nad väljendavad uhkusega isiklikku heameelt selle üle, et keegi on võtnud nõuks tulla nende kodulinna kõige olulisemale sündmusele – Molde Jazzile.
Seekordne ligi 30kraadine temperatuur ja tuulevaikus olla festivali jaoks jusktui tellitud, kuna kolmas juulinädal kulgevat tavaliselt tujuka ilmaga, kus nii vihma kui ka jopet nõudvat jahedust. Lisaks ilma kiitmisele ei väsita esimesel võimalusel uurimast, kuidas kaugetel külalistel õnnestus majutus leida, kuna hotellid olla aastaid ette broneeritud ning hinnad taskukohased pigem ärihaidele.

17.-22. juulil peeti juba 46. aastat Moldes rahvusvahliselt väga kõrgel tasemel jazzifestivali, mis on suutnud vältida kommertsialiseerumist ning säilitanud jazziampluaa avangardist popjazzini. Vähesed jazzifestivalid maailmas saavad rääkida sarnasest järjepidevusest, stilistilisest mitmekesisusest, unikaalsest aurast ning ka majanduslikust edust. Festivalil on võime innustada muusikuid esitlema oma uudisteoseid või osalema vaid selleks sündmuseks kokku kutsutud koosseisudes.

Vabatahtlikud on festivali maa sool
Molde Jazz on põlvkondade festival, kus nii kuulajana kui vabatahtliku abilisena on käidud vähemalt teismeeast. Ühise asja eest võivad olla väljas nii vanavanemad kui lapselapsed. Festivali kunstilise juhi Jan Ole Otnaesi arvates on just püsiv vabatahtlike seltskond festivali õnnestumise üks tugi. Kaasatud on umbes 700 abilist, kellest koguni 70 hindab Otnaes võtmeisikuteks. Tema ise on olnud festivalil vabatahtlik alates 1971. aastast ja vaid 5 viimast aastat töötab kunstilise juhina.

Festivali eelõhtul suurde telki vabatahtlike avakoosolekule sattudes tundub, et kõik tunnevad kõiki. Paljud sõbrad kohtuvadki vaid kord aastas just Molde Jazzil ning rõõmustavad, et saavad jätkata vestlust sealt, kust möödunud korral pooleli jäi. Elevust ja jutuhoogu suudab pidurdada vaid Jan Ole ise, kes laval tutvustab järgmiste päevade esinejaid ning mängib helinäiteid juurde. Nii mõnigi kohalolijatest teeb märkmeid. Kokkusaamise lõpus ühiselt innustushõikeks tõstetud käed ja valju kõiki ühendav hüüd annab märku, et inimesed on Molde Jazzi eest väljas, ükskõik mida see ka ei nõuaks.

Põgusalt tuttav korraldustoimkonna liige poetab vabatahtlike kogunemisel festivali telgitaguseid paljastades, et too noore professori olemisega hoogne ja väärikas Jan Ole Otnaes on norra jazzielu olulisemaid figuure. Tema kogemus ja head sidemed võimaldavad tal tuua festivalile jazzi superstaare, ilma et peaks managementidega juuksekarva lõhki rääkima. Just tema viis Trondheimi Jazzorkestri jaanuaris New Yorki rahvusvahelise jazzihariduse assotsiatsiooni aastakonverentsile, räägitakse tunnustavalt. Nüüd ootab koosseisu ees Jaapani-turnee koos Chick Coreaga, lisatakse uhkusega. Linnapildis jääb Jan Ole eelkõige rõõmsameelseks sportlikuks helesinise spordikotiga jalgratturiks, kel alati kiire raadioinervjuule ja järgmisse kontserdipaika kuulama või kontserti sisse juhatama.

Linn kui festival
Festivalivaimu poolest sarnaneb Molde Jazz Viljandi Folgile või Pori Jazzile. Linna peatänav on liikluseks suletud, kõikjal lehvivad festivalilipud, akendel on plakatid. Teed ääristavad mõlemalt poolt avatud letid, kust võib osta kõike alates hinnalistest hõbeehetest kuni türgi turu maiguliste T-särkideni, põdravorstist, fooliumis ahjukartulist ja hot dogist rääkimata.

Plaadiletid on küll Euroopa teiste suvefestivalidega võrreldes kesisema valikuga, ent leiud on seda ootamatumad ja soodsamad. Poeakendelt hüüab vastu allahindluse meelitav kutsung, spetsiaalsed jazzihinnad kehtivad võrdselt nii rõvapoes kui sisustusputiigis. Festivali T-särke kandvad toidupoe müüjad soovivad raha tagasi ulatades reipalt häid jazzielamusi, kuigi ilmselt on lõputult looklevad järjekorrad neile suve raskeimaks katsumuseks. Muul ajal valitseb linnas ju vaikus.

Märgid näitavad, et tegemist on eelkõige norrakatele endile suunatud sündmusega. Näiteks välisajakirjanikke oli festivalile akrediteeritud 5 ja kohalikke 152. Infot jagatakse vaid norra keeles. Iga päev ilmub tasuta ajaleht, kus norra tuntumad jazzikriitikud võtavad nii eufooriliselt kui ka armutu kriitikaga kokku möödunud päeva kontserdid sõnas ja pildis. Alati leidub keegi, kes on heal meelel valmis tõlkima, et muukeelsed külalised saaksid teada, kui põnev ja hea on festivalist osa saada.

Jazzifännid ja muidumõnulejad mahuvad Moldesse koos
Korraldajate sõnul jaguneb Molde Jazzi publik kaheks – osa keskendub vaid kontsertidele ning osa ei saa eales teada, mis kontserdisaalides toimus, kuna nemad säästavad energiat pigem mõnusale äraolemisele pubides või isikliku jahi pardal, sekka tasuta vabaõhukontserdid, mida toimub keskpäevast hilisööni.

Tõsi, varastel hommikutundidel meenutab tänavapilt pigem küllusliku õllesimmani luksuslikku afterpartyt – tühjad pudelid lendavad nimme klirinal vastu maad ja hot dogi äril läheb hästi. Joovastavale pillerkaarile vaatamata on rahvas rahumeelne ja turvaline. Verstapostidena ääristavad peatänavat tänavamuusikud, kel veel varavalgeski on jõudu soovilugusid esitada või tagasihoidlikul juhul saksofonil kobavaid näpuharjutusi sooritada.

Jazzi pärast Moldesse tulnud elavad siiski muusikamaailmas ja eelpool kirjeldatud tundub kui põgus episood filmist, kuna õhtud kulgevad kontserdisaalides ja kafkalikust melust saab osa üksnes varahommikusel koduteel.

Kontserdipaigad peopesal
Festival toimub 14 laval: olulisematest kaks avangardsele jazzile, üks kammerlikumale ja elektroonilisele jazzile, Alexandra hotelli sopid ja kelder öiseks jazziannuseks. Linna kaasaegse arhitektuuri pärli, mere kaldal kõrguva klaasist viikingilaeva meenutava hotelli esikorrusel asuv Bjornsonhuset-saal on festivali 1000kohaline esinduslava, kus toimuvad valitud tippartistide kontserdid.

Kõik saalid asuvad teineteisest kuni 10 minuti jalutuskäigu kaugusel. 65 tasulist kontserti on vaid pooled publikule pakutavast. Festivalipäeva avaakordid kõlavad igal keskpäeval, mil noorteorkester marsib rongkäigus läbi linna peatänava. Tänavaääred on selleks hetkeks ummistunud kaasaelajaist, kes haihtuvad kabandusse ja kohvikutesse niipea, kui orkester neist möödunud. Vabaõhulavadel vaibuvad viimased helid alles pärast kella 3 öösel.

Juba esimesel õhtul saab selgeks, et kui pole seljas Molde Jazzi T-särki, siis justkui polekski õige festivaliline – Miles Davise „Kind of Blue´st” inspireeritud maitseka kujundusega musta värvi särke oli tänavapildis kindlasti rohkem kui muid ülakehakatteid. Meeneäri jahvatab tulusalt festivaliveski jaoks, sest nädala jooksul T-särkidest, kottidest, kruusidest jms saadud tulu hinnatakse 1 miljonile norra kroonile. Korraldajate hinnangul on selline müügiedu loomulik.

Korraldustoimkond kui fakiirimeeskond
Eraldi kiidusõnu väärib Molde Jazzi korraldustoimkond. Ehkki nädalaga kulutavad nad närvirakke ilmselt mitme kuu varude jagu, kulgeb kontserdikülalise jaoks kõik kui õlitatult. Lubadused kehtivad, infot on piisavalt ning festivalituju osatakse hoida igas paigas ja iga tegevusega. Võimatu muudetakse võimalikuks sõltumata kellaajast ja päevast.

Sõpruskond jazziajakirjanikke, kes igapäevaselt teevad Oslos Norra suurimat jazziajakirja Jazznytt, pühendavad juba aastaid nädala Molde Jazzile, et peegeldada eelmise päeva kõiki kontserte. Öösel pärast viimaseid sündmusi siirdutakse ajutisse toimetusse, kus kirjutatakse valmis arvustused ning kujundatakse 12leheküljeline ajaleht, mis juba hommikul kell 10 on kontserdipaikades tasuta võtta. Jazznytti peatoimetaja Jan Granlie meenutab, et tema Molde-kiindumus algas 1970ndate alguses üliõpilaspõlves ning sõltuvus pole vaibunud tänaseni. Nii jagub tal energiat igal öösel paariks arvustuseks ning kogu lehe kujundamiseks.

Õhus on epideemiana nakatavat jazzifanatismipisikut, mis muudab muusikale veelgi avatumaks ning lubab näha ja kogeda rohkem, kui kontserdikava järgi eales võimalik oleks.

Peatselt tulekul Molde Jazzi muusikaülevaade ning intervjuu festivali Artist in Residence´i Joshua Redmaniga.

Muljed jäädvustas Madli-Liis Parts