Molde Jazz: Sonny Rollins puhus vihma peaaegu minema

21. juuli 2010

19.-25. juulini kestev Molde Jazz tähistab tänavu 50. juubelit. Kohal on ka jazzkaar.ee. Loe Sonny Rollinsist ja teistest.

Lõpuks see algas – Euroopa vanim džässifestival Norra väikelinnas Moldes, mis sel aastal tähistamas 50. sünnipäeva. Programm on esinduslik nagu alati, aga juubelihõngu on tunda kõikjal.

Džässiga nõrka seost omavaid „publikupüüdjaid“, keda oleme harjunud nägema kas või Poris, näib Moldes olevat vähem (tänavu on selles rollis ilmselt Missy Elliott) ning selle žanri nime väärilist kvaliteeti selle võrra rohkem. Nii nagu paljudel teistel suurtel festivalidel, on ka Moldel n-ö resident artist, kes annab nädala jooksul enam kui paar eriilmelist kontserti erinevate koosseisudega. Tänavu on selleks muusikuks Nils Petter Molvaer.

„Sorry for the weather!“ ütlesid kohalikud käsi laiutades, sest Norra mägesid ja fjorde paksu udulaama tagant teisipäeval tõesti veel näha polnud. Vihm oli kohale saabunud just festivali algusajaks. Avapäeva magnetit Sonny Rollinsit oli aga vabaõhulavale ikkagi 1200 ringis inimesi vaatama tulnud, kuigi Romsdalsmuseet mahutaks vähemalt kümme korda rohkem rahvast.

Nüüd, kui ka Hank Jones on lahkunud, pole enam palju muusikuid, kes endas tükikest džässi ajalugu kandes veel ka tänasel päeval meid live-esinemistega rõõmustaksid. Rollinsit näeb Euroopas mõistetavatel põhjustel üha harvemini ning sel suvel vaid kolmel korral. Sestap oli kohalolek kontserdil suur privileeg, mida publik oskas ka vääriliselt hinnata. Arvestades saksofonikolossuse tähtsust maailma džässi jaoks, tundub tegelikult uskumatu, et Rollins oli Moldes esimest korda ehk nagu ta ise ütles: „esimest korda tagasi“.

Rollinsi fännidele ei pakkunud kontserdi repertuaarivalik tõenöliselt üllatusi, nii näiteks on lõbusarütmiline Kariibi piirkonna calypso-muusikast inspireeritud „Global Warming“ vast üks tuntumaid Rollinsi sulest pärinevaid standardeid. Rollins lausa tantsiskles looga kaasa ja kutsus silmnähtavalt ka publikut seda tegema. Samas võtmes oli ka kontserdi lõpetanud „Don’t stop the Carnival“, mille viis jäi kuulajaid ilmselt veel kauaks kummitama. Duke Ellingtoni „In a sentimental mood“ esitus oli aga üks hingestatumaid, mida olen näinud või kuulnud.

Tänulik publik aplodeeris isegi sellistes kohtades, kus reaalset põhjust selleks ei olnud. Kuigi bändis oli ka näiteks tunnustatud New Yorgi kitarrist, plaadifirma Criss Cross soundi üks kujundajaid Peter Bernstein ja bassil Bob Cranshaw – nimed, mis ei vajaks džässiavalikkuses tutvustamist ka ilma Rollinsita – oli Rollins siiski laval ainuke, kel üle kümneminutiliste standardite esitamisel ideedest puudu ei tulnud. Rollinsil oli vabadus lõpmatuseni valitud teemadel improviseerida ja kohati jäi mulje, et näiteks trummar Kobie Watkins talle järele ei jõudnud.

Arild Andersen, Alex Riel, Gary Burton ja Tommy Smith olid laval Björnsonhuset’i kontserdisaalis – mehed, kellele omavaheline koostöö pole võõras (nii näiteks on Burtoni ja Smithi koostöö alguseks dateeritud juba aasta 1986), kuid just selline koosseis oli siiski unikaalne. Kava oli mitmekesine – sinna mahtus Oscar Petersoni ja Keith Jarretti heliloomingut, sekka ka Iiri ning koguni Jeemeni rahvamuusika sugemeid. Muljetavaldavaimad olid Alex Rieli soolod – taanlane, keda ma varem teadsin peamiselt Dexter Gordoni bändi trummarina aegadel, mil Gordon Taanis elas, sõtkus pedaali nii, et seda oli lausa füüsiliselt tunda.

Spetsiaalselt Molde jaoks kokku pandud bändi koostöö toimis laitmatult ja kõige soojemalt võeti vastu muidugi Arild Andersen – norrakad armastavad oma muusikuid ning seda on ka Moldes igal sammul näha. Aga tihe side Norraga on ka šotlasel Tommy Smithil – justkui 50ndate film noir’ist välja astunud Smith hoidis salapärast aurat pauside ajal nappide, ent stiilsete repliikidega, muuhulgas ka norra keeles.

Autor Ivo Heinloo
Molde Jazzil toimuvat vahendavad Ivo Heinloo ja Madli-Liis Parts