Molde Jazz: Tõeline üllatuspomm legendaarses džässikeldris

24. juuli 2010

Molde Jazzi festivalipäevik jätkub pulbitseva Norra džässi uute tegijate, ansambli The Core kontserdi muljetega. Ivo Heinloo asetab Alexandrakjellerenis kuuldu elamuste esikolmikusse.

Reedel, 23. juulil viis intuitsioon mind kontserdipaika, kuhu ma polnud veel sattunud. Nimelt Alexandrakjellereni, kus lisaks öistele jämmidele toimub ka rida kontserte. Nädala esimeses pooles esinesid seal muuhulgas Gretchen Parlato ja Mark Turner – Larry Grenadier – Jeff Ballard.

Alexandrakjelleren mahutab parimal juhul 300 inimest ning on tõelise džässiklubi auraga koht otse Molde südames. Festivalivälisel ajal on kelder kasutusel ööklubina, millest annab märku laes rippuv diskokera. Hämarus ja lilla valgustus muudavad selle põrandaaluse paiga atmosfääri eriliseks. Olgugi, et kelder, kus 16-aastane Jan Garbarek mängis 1963. aastal oma suurest tulevikust vaid und nähes, alles hiljuti põhjalikult renoveeriti, olevat 50-aastase festivali vaimu seal ikka tunda.

Ansambel The Core esindas kõike seda, mida Molde festivali vaimgi võiks sisaldada. Skandinaavia ning ameerika traditsioon segatud parimal võimalikul moel, pidevalt punases tsoonis muusikud ning kahest saksofonist paiskuv üliinimlik energia. Ei mingit vigurdamist ega gümnastikat – ainult noored Norra muusikud, kes teevad oma asja pühendumusega.

Oma muusikat nimetab The Core psühhedeeliliseks. Sugereerivad kordused viitaks tõepoolest justkui sellele. Ent mõjutusi paistab olevat neil mitmesuguseid. Eeskätt kumas ansambli muusikast läbi kuuekümnendate ja John Coltrane’i vaimsus. Ent kindlasti ei tegele nad vaid rekonstrueerimisega.

Rahvusvaheliselt tuntuim mees bändis oli ilmselt Ingebrigt Haker Flaten kontrabassil, kuigi samas bändis on mänginud ka moldelaste local hero Steinar Raknes. Kui nimetada üks, kes tõeliselt meelde jäi, siis oli selleks saksofonist Kjell Moster, kes oma äratuntava stiiiliga tõmbas ajaratast tõepoolest korraks umbes poole sajandi jagu tagasi.

Kontserdi lõpus publik aplodeeris, aga püsti ei tõusnud, erinevalt Steinar Raknesi soolokontserdist paar tundi varem. Ehk oli asi selles, et Steinarit polnud koosseisus. Miskipärast jäi ka mulje, et mehed oleks publiku nõudmisel veel mänginud.