Molde Jazz: Vana hea Herbie Hancock uues kuues

23. juuli 2010

Maailma kuulsamaid džässmuusikuid Herbie Hancock kogus Molde festivalil neljapäeval, 22. juulil, vabaõhulavale ligi 5000 inimest. Kava „The Imagine Project“ oli segu uue plaadi värskest muusikast ning Herbie vanemast heliloomingust.

Maailma kuulsamaid džässmuusikuid Herbie Hancock kogus Molde festivalil neljapäeval, 22. juulil vabaõhulavale ligi 5000 inimest. Kava „The Imagine Project“ oli segu uue plaadi värskest muusikast ning Herbie vanemast heliloomingust.

Nii nagu paari aasta tagusel „River of Possibilities Tour“´il, oli Hancock ka nüüd kaasanud lauljaid. Ilma tavaelus poppi ja souli viljeleva Kristina Train´i ning Greg Phillinganes´ita poleks tulemus ilmselt oluliselt halvem olnud. Lionel Loueke vokaal, olgugi vahepeal elektrooniliselt moonutatud, sümpatiseeris mulle isiklikult rohkem. Train´i ja Phillinganes´i, duett meenutas pigem „Ameerika otsib superstaari“ konkurssi. Vähemalt korra avasid oma häälepaelad kontserdi jooksul muide vist kõik osalised peale Vinnie Colaiuta.

Laulis ka pilkupüüdev Tal Wilkenfeld, kes esitas Bob Dylani loo „Times are changing“, presenteerides oma pehmet ja kõrvale meeldivat tämbrit. Uskumatu küll, aga Austraalia päritolu, kuid praegu Ameerikas elav Wilkenfeld on 23-aastasena juba teinud koostööd nii Chick Corea kui Prince’iga, nii Jeff Becki kui Hiram Bullockiga. Keskkooli pooleli jätnud, kuid sellegipoolest tippu trüginud Wilkenfeldi klapist Hancockiga laval viskus publiku poole sädemeid küll ja küll.

Ei Peter Gabrieli „Don´t give up“ ega John Lennoni „Imagine“ seade tundunud kõige veenvamate killast. Kontsert algas tegelikult hoopis fusioni võtmes („Actual Proof“) ja selle Herbie vastuolulisi hinnanguid teeniva perioodi muusikat oleks ma tegelikult rohkemgi kuulanud.

Kihlvedu väärivaks küsimuseks enne kontserti oli, kas „Cantaloupe Island“ tuleb esitlusele. Nii oli. Hittlugu, mida Herbie on kontsertidel esitanud lugematu arv kordi ja mis ajapikku erinevates variantides oma originaalversioonist 1964. aasta albumil „Empyrean Isles“ aina enam on kaugenenud, kuulus popurriisse koos mitmete teiste Hancocki mitte vähem tuntud paladega. Ja loomulikult ei puudunud ka Herbie signature song „Chameleon“, mille pikaks venitatud repriis lõpetas ühtlasi kontserdi.

Omamoodi tore oli vaadata ka seda, kuidas A-kategooria staaride bändikaaslaste eest hoolitsetakse. Lava kõrval seisis ligi kümmekond inimest, kõik valmis vajaduse korral lavale tormama artistidele abikätt ulatama. Tal Wilkenfeld ei pidanud tegema ühtegi ülearust liigutust.

Kontserti kuulanud noorukite vaimustunud nägudest lugesin välja, et aegade ja vooludega kohanemisvõimelisuse musternäide Herbie on jätkuvalt hip ja cool ja läheb peale erinevas vanuses inimestele.

Autor Ivo Heinloo