Mount Kimbie külmast kevadest ja veatust noorusest

29. aprill 2014
Mariliis Mõttus

Müürilehel õnnestus Nick Drake’i loo „Kimbie” ja The Microphones’i albumi „Mount Eerie” järgi endale nime võtnud UK duo taga seisvate Kai Campose ning Dominic Makeriga enne Jazzkaare raames antud kontserti mõned sõnad vahetada. Kaevusime meeste plaadimeisterdamisprotsessidesse ning uurisime, kust tuled ja kuhu lähed, Mount Kimbie?

Intervjuu ilmus Müürilehe veebis

 

Teile on korduvalt viidatud kui post-dubstep’i pioneeridele. Kuidas toimus areng selle „Mount Kimbie saundini”? Tundus teile muusikat tegema hakates, et kõlate teistest artistidest erinevalt?

 

Kai Campos: Antud helipilt ei olnud mitte midagi planeeritut, vaid lihtsalt kombinatsioon meie senises elus kuuldust-nähtust. Ma ei tea kedagi, kes muusikat mingi plaani järgi teeks. Võib-olla neid inimesi on, aga me tegime lihtsalt albumit.

 

Dominic Maker: Taoline tagasiside tuli alles pärast kauamängiva väljaandmist.

 

K.C.: See on küll lihtsalt plaat, aga sa pead selle ümber ka mingi loo kujundama. See on segu tuhandetest tundidest muusikaga jändamisest, mis lõppeb seal, kuhu me nüüd jõudnud oleme.

 

Paljud muusikud ütlevad, et peavad pärast albumiga ühele poole saamist aja maha võtma, enne, kui uuega alustada saavad. Te tegite pärast „Crooks & Loversit” sama, kuid veetsite ka palju aega tuuritades. Kuidas mõjutas see periood „Cold Spring Fault Less Youthi” valmimist?

 

D.M.: Kui aus olla, siis ma ei mäleta, et meil vabadust oleks olnud (naerab). Hingetõmbeaega jagus umbes nädalaks. Kaks aastat elasime ikka väga väga hektilise graafiku järgi ja kontserte andes. See oli üsna frustreeriv, kuna meil polnud teel olles eriti aega kirjutada. Tundub, et see ei tule meil siis eriti hästi välja. Ühel hetkel leidsime end olukorrast, kus me polnud kaks aastat ühtegi lugu teinud. Seejärel läksime tagasi stuudiosse ja töötasime umbes kuus kuud. Ma olin selleks hetkeks juba unustanud, kuidas muusikat teha (naerab). Ideid meil samas ikka tekkis ning nende genereerimisele aitas paljuski kaasa üks väike kaasaskantav süntesaator, mille ostnud olime. Ameerikas saime esimest korda ka tuuribussi, mida meil kunagi varem olnud pole. Seal oli natuke ruumi ka, aga üldiselt töötame paremini ikkagi kodus, või siis kuskil, kus meil mugav kirjutada on.

 

Kuidas teie loomeprotsess toimib? Töötate te koos või eraldi?

 

D.M.: See varieerub. Meie praegune lindistusstuudio on ülisuur, aga eelmine kujutas endast lihtsalt üht väikest tuba, nii et kahekesi oli seal üsna keeruline. Oleks nagu ainult üks kõla olnud. Uues stuudios on palju rohkem võimalusi ja ruumi tegutsemiseks.

 

Teie viimasel albumil teeb kaasa ka King Krule. Miks just tema kollaboratsiooni mõttes ideaalne muusik tundus olevat ja kuidas teie koostöö laabus?

 

D.M.: Me oleme ta suured fännid ja see tundus lihtsalt õige asi, mida teha. Tavaliselt me aktiivselt koostööd ei otsi, kuid samas oleme alati öelnud, et tahaksime töötada koos King Krule’iga. Ta elas meie stuudiole, kus me lindistasime, väga lähedal. Ta tuli lihtsalt asjaga kaasa ja kogu see protsess oli väga loomulik. Meil oli kuidagi sarnane kulgemine.

 

K.C.: Tahtsime, et ta algusest peale protsessi kaasatud oleks. Archy (Archy Marshall, King Krule’i kodanikunimi – M.M.) laulis, meie kirjutasime sinna ümber muusikat ning tema pakkus lisaks, et teeme nii või nii.

 

Oma eelnevas loomingus olete kasutanud palju keskkonnahelide salvestusi. Millistest helidest te vaimustute ja mida oma muusikas rakendanud olete?

 

K.C.: Päris nii see pole, et me sel viisil justkui mingi vastuse oleme leidnud, kuidas muusikat teha – nagu ühed helid oleks head ja teised halvad. See oleneb kontekstist, milles sa tol hetkel oled. Kui alustasime, oli välilindistuste tegemine päris põnev, sest meil polnud palju tehnikat. Nii me siis asju lõimegi – mingeid rütme ja meloodilisi ideid, milleni me muul viisil jõudnud ei oleks. See on nagu kollaaž, proovides ühe asja ümber teist ehitada.

 

D.M.: Meil oli võimalus laenata selle ülikooli mikrofone, kus me mõlemad käisime. See oli ka üks peamisi põhjuseid, miks need kasutusele võtsime. Ise me neid tol ajal endale lubada ei saanud.

 

K.C.: Kui aga teist kauamängivat tegema hakkasime, polnud meie suhtumine kindlasti niisugune, et „see on miski, mis meid iseloomustab ja mida me kindlasti kasutama peame.” Ma arvan, et meil on välisalvestiste suhtes endiselt sama suhtumine ehk siis kus, kuidas ja mida me lindistame. Tuleb koguda palju materjali ja leida sealt need saundid, mis huvitavad on.

 

D.M.: Tund aega järjest trummimasina või süntesaatori helisid linti võtta ei paku meile mitte ainult ideid, vaid ka naudingut. Samamoodi ka näiteks Londonis ringi jalutamine.

 

K.C.: Inimesed arvavad, et kui sa midagi väljas lindistad, kõlab see palju orgaanilisemalt, mis on täielik jama! Inimlik aspekt ei peitu selles. See on olemas ka trummimasinates ja süntesaatorites. Ma arvan, et on natuke ennastpiiritlev öelda, et nüüd teen ma niimoodi albumi ja kasutan ainult neid ja neid saunde. Kõige tähtsam on, mis loost lõpuks välja tuleb, mitte see, kuidas sa seda teed.

 

„Cold Spring Fault Less Youthi” puhul töötasite te endise Stereolabi liikme Andy Ramsay stuudios, kus põhimõtteliselt komistasite tema unikaalse trummimasinate kollektsiooni otsa…

 

K.C.: (Silmad lähevad hetkega särama.) Jaa, vapustav! Me läksime sinna ainult trummipartiisid salvestama ja ei teadnud sellest kollektsioonist pea nädal aega mitte midagi. Mingil hetkel ta ütles: (madala häälega Ramsayt imiteerides): „Teile võib see meeldida,” või „Näete, mis mul siin on.”

 

D.M.: (Kai alustatud maneeril jätkates) „Ei, proovige seda! Kuigi see ei pruugi töötada…”

 

K.C.: Ta kogub rariteetseid trummimasinaid. Mitte isegi nii väga kalleid, kuid pigem imelikke. Üks neist oli näiteks pisike ja kollane, mille peal olid palmid. Vanad masinad, mis ei tee isegi midagi muud peale selle, kui mängivad juba praeguseks programmeeritud rütme. Mulle meeldib idee, et need töötavad ja teevad samas asja nüüd, kolmkümmend aastat hiljem.

 

D.M.: Me saime Andyga lõpuks päris headeks sõpradeks ning ta oli väga huvitatud sellest, mida teeme. Ilmselt käib tema stuudiost läbi päris palju muusikat, millest ta alati väga vaimustuses ei pruugi olla ning võib-olla tundis ta meie saundis ära midagi stereolabilikku. Mingil hetkel hakkas ta isegi oma ideid välja käima. Ta oli kirjutamisprotsessi juures väga suureks abiks.

 

Millised Mount Kimbie edasised plaanid on? Kirjutate juba uut materjali ka?

 

K.C.: Ma olen oma Ida-Londonis asuva kodu juurde stuudiot ehitanud, nii et kraabin siiamaani oma küüntelt värvi maha. Ostsin ühelt naiselt kasutatud diivani, läksin sellele järele ja ta ütles, et peab selle osadeks lahti võtma. Kuna pidin veel natuke ehitama, hoidsin diivanit lihtsalt kaks nädalat stuudio juures väljas ja kui ma seda nüüd kokku proovisin panema hakata, tuli välja, et see on täiesti võimatu. See ei saa enam kunagi samasugune olema (naerab). Ma olen kaks päeva üritanud ja pole mitte kuhugi jõudnud, nii et kui ma nüüd koju lähen, on mu eesmärgiks see diivan valmis ehitada. Kui ma sellega hakkama saan, oleme me valmis uut muusikat kirjutama. Praegu on meil ainult esimesed fragmendid, aga edasi peaks juba kiiremini minema.