Intervjuu: Müstiline ja unikaalne Marilyn Mazur

19. juuli 2013
Ivo Heinloo

5.-10. juulini Kopenhaageni jazzifestivalil viibinud Jazzkaare veebireporter Ivo Heinloo tegi intervjuu Taani armastatuimaks jazzmuusikuks peetava Marilyn Mazuriga.

Taani ühel läbi aegade kuulsamal löökpillimängijal Marilyn Mazuril oli äsjasel Kopenhaageni jazzifestivalil tihe programm – kokku esines ta lausa 6 erineva kontserdiga. Festivalist 5 päeva jooksul osa saanud Jazzkaare veebireporter Ivo Heinlool avanes võimalus Mazurit intervjueerida vahetult pärast tema koostöös Norra muusikutega sündinud Spirit Cave nimelise projekti esimest ja väidetavalt viimast kontserti.

Marilyn Mazur (58) on tõeline maailmakodanik. New Yorgis poolatarist ema ja afroameeriklasest isa peres sündinud, viieaastaselt Taani elama kolinud Mazur alustas muusikuteed hoopis klassikalise klaveri õpingutega ning on löökpillide osas olnud peamiselt autodidakt. Ta on läinud ajalukku kui ainus naisterahvas, kes mänginud Miles Davise ansamblis, lisaks on ta tuuritanud Gil Evansi orkestriga (1986) ja Wayne Shorteriga (1987). 14 aastat oli ta löökpillimängija Jan Garbarek Group’is. Garbarekiga on ta käinud paar korda ka Eestis, viimati aga Jazzkaarel omaenda projektiga Celestial Circle.

Mida tähendab “Spirit Cave”?

Õigupoolest ei tähendagi see suurt midagi. Kõik muusikud ansamblis lihtsalt käisid välja erinevaid ideid, kuidas seda projekti võiks nimetada ja lõpuks otsustasime, et paneme kokku ühe minu ja ühe Jan Bangi pakutud sõna. Kokkuvõttes sobis see hästi – eks meile kõigile ilmselt meeldivad müstilised paigad ja olendid – koopad, vaimud, muu säherdune värk…

Spirit Cave’is sain kokku vanade heade sõprade, Nils Petter Molvaeri ja Eivind Aarsetiga, kelle mõlemaga olin juba 80-ndatel mänginud ansamblis Future Song. See projekt on eriline, kuna kogu kontsert oli algusest lõpuni puhas improvisatsioon.

Paneb tõesti imestama, mida kõike on võimalik elektroonikaga ette võtta…

Varem mässasin ka ise elektroonikaga, aga kui ka kõik teised seda hakkasid tegema, siis otsustasin, et ümbritsen end vaid orgaaniliste, naturaalsete helidega. Jan Bangiga leidsin hea klapi, sest tema on muidugi elektroonika alal tõeline spetsialist. Elektroonika võimaldab maalida eriliselt unelevaid, muinasjutulisi helimaastikke.

1984. aastal kutsus teid oma ansamblisse Miles Davis. Kui hoolega kuulata, siis polegi see äsja kuuldu väga erinev Milesi muusikast teatud perioodil…

Võib-olla tõesti. Olen väga palju kuulanud just seda, mida ta seitsmekümnendatel tegi ja see on mind ka tohutult inspireerinud – tema muusikas oli tollal just samasugune müstika.

Kuidas te Miles Davisega üldse kohtusite?

Miles’iga viis mind kokku album “Aura”, mille produtseeris Palle Mikkelborg pärast seda, kui Miles oli võitnud Léonie Sonning Music Prize’i. See oli pöördepunkt mu karjääris, kuna enne Miles’i peeti mind vabaimproviseerijaks, free jazz’i mängijaks, minu tegevust ei saanud kuidagi straight jazz’i raamidesse suruda. Kui pärast Miles’iga tuuritamist ja plaadistamist Taani tagasi pöördusin, oli suhtumine minusse täielikult muutunud. Kui Miles oli mind juba oma bändi kutsunud, siis järelikult oli mind sellesse ringkonda vastu võetud. See andis mulle rohkem loomingulist vabadust edasises tegevuses.

Kuidas te jõudsite sellise võimsa löökpillikomplektini, mida väga tihti kontsertidel kasutate?

Eks ma olen erinevaid löökriistu tasapisi kollektsioneerinud – õigemini helisid, mitte instrumente endid. Spirit Cave’i projektis oli laval tõeliselt suur versioon, kuid mitte alati ei mängi ma nii suure komplektiga. Vahel lausa täiesti tavalisel trummisetil. Samas tundub mulle ikkagi, et trummikomplektist klassikalises mõttes on raske leida uusi ja põnevaid väljendusviise.

Mida arvate praegusest Taani jazzist?

Väga palju andekaid noori on peale tulemas. Mõned väljendavad ennast vabamalt, mõned staatilisemalt, seda just tonaalses, harmoonia mõttes. Oma võlu on ka sellisel n-ö vegeteerival muusikal, mida võib kodus olla päris meeldiv kuulata, samas kontserdil tahaks just rohkem energiat.

Mida tõstaksite ise esile oma tänavustest kontsertidest Kopenhaageni festivalil?

Väga põnev saab olema koostöö Taani ühe suurima kooriga “Tritonus” (see kontsert toimus festivali eelviimasel päeval, 13. juulil – I.H.). See on huvitav nüüdismuusika, rütmilised improvisatsioonid ja ebaharilikud taktimõõdud, samas repertuaar ise on võrdlemisi traditsioonilähedane. Muidugi on see muusika palju pehmem ja rahulikum kui Spirit Cave.

Ivo Heinloo muljetest äsja lõppenud Kopenhaageni jazzifestivalilt saab lugeda peagi ajalehest Sirp.