Muljeid Ashilevi helimaailmast

07. mai 2018
Marje Ingel

 

Vahel on kodumaine muusika etem kui importkraam. Selline järeldus tükkis pähe siis, kui olin Myles Sanko kontserdi järel Punasesse Majja siirdunud ja seal Ashilevit kuulama jäin. Pärast Sanko viimseni lihvitud sooritust tundus Ashilevi pretensioonitu olek kui sõõm värsket õhku. Selle ansambli seltsis oli mõnus aega veeta ja püüda sotti saada, mis muusikat Ashilevi siis õigupoolest teeb.

 

Näib, et endale ainuomast helisousti keedab bänd kokku klubimuusikast, rütmibluusist, räpist ja näpuotsatäiest etnost. Mulle jäi mulje, et segu on katsetamisjärgus ja lõpliku retseptini pole veel jõutud. Vähemasti räpiteksti muusikasse sulatamine tundus mulle veel kohmakas, traagelniidid olid näha. Ehk tasuks katsetada palade julgema liigendamisega? Väljamaised hip-hopi gurud oskavad ju „ilma nõela pistmata“ erinevatest juppidest päris uhkeid teoseid kokku keevitada, kartmata kontraste ja äkilisi üleminekuid. Veel üks asi, mis kõrva torkas, oli suuresti ühe ja sama klahvpillisoundi kasutamine. Rohkem varieeruvust tuleks kindlasti kasuks.

 

Mõistagi on ansambli juures ka palju positiivset: Sandra Ashilevi hääl sobib kokku talle loodud instrumentaalse taustaga, või õigemini tuleks öelda vastupidi – pillid moodustavad sobiva taustamaastiku Sandra häälele, kõlalis-tämbriline tasakaal on meeldivalt paigas. Ja kui kõrv detailidelt üldmuljele häälestada, siis on kahtlemata tegu stiilse bändiga. Nende helimaailmas on midagi ligitõmbavat, mis kuulajat võlub, sisenema kutsub ja enam lahti ei lase.

 

Nii märkasin minagi, et hääletasin järjekindlalt Ashilevi poolt jalgadega, mis tantsupõrandalt kuidagi lahkuda ei tahtnud. Mõningatele konarustele vaatamata on Ashilevi heliväljas meeldiv viibida, isegi siis, kui otsest tantsuisu ei ole.

 

Ashilevi
27. aprill 2018, Punane Maja

 

Koosseis:
Sandra Ashilevi – laul
Charles Aaron Zobel – klahvpillid
Viljar Norman – basskitarr
Silver Ulvik – trummid

 

Vaata kontserdi pildigaleriid siit!