Teist päeva Pori Jazzi

21. august 2013
MARJE INGEL

Teine päev. Ootamatud seosed ja muusikaline innovatsioon.

Tänavune Pori Jazz sööbis mällu ülivõrdeliste elamustega. Kõrget taset oodatakse ja pakutakse sedavõrd auväärsel festivalil ju niigi, aga kui lisaks ülimale professionaalsusele  juhtub mõnel kontserdil pisike ime ning kontserdi lõpuks leiab kuulaja end maast lahti tõstetuna ja muusika abil ülendatuna või hoopis jõuliste emotsioonide keerisesse paisatuna – siis sedasorti elamused jäävad kauaks meelde, võibolla kogu eluajaks. Aga kõigest järgemööda.

Oma teise Pori Jazzil veedetud päeva alates ei osanud ma sellelt kuigi eredaid elamusi oodata. Pealava kavas olid küll paar legendi, üks nime, teine aastakümnete pikkuse aktiivse loometegevuse poolest, aga selle päeva ja vaat et kogu festivali suurimad elamused tulid meeldiva üllatusena sealt, kust oodatagi ei osanud.”

Kell kaks päeval täitus Kirjurinluoto pea-areen soliidsetes ülikondades meestest ja ühest naisest. Kavas oli kirjas: Ricky-Tick Big Band, juhatamas ja kitarri mängimas Valtteri Laurell Pöyhönen, kes viimatisele Jazzkaare lõpupeole oma ansambliga Dalindeo hoogu andis. Esireast mikrofonide tagant algas aga soomekeelse räpi turmtuli, tulistajaiks räpparite kolmik Julkinen Sana. Kooslus mõjus väga orgaaniliselt ja nii see pidigi olema, sest tegu oli helilooja Valtteri Pöyhöneni ideest alguse saanud spetsiaalse koostööprojektiga. Kolmik Karri „Paleface“ Miettinen, Tommy Lindgren ja Lasse „Redrama“ Mellberg pole kõik korraga koos varem esinenud, samuti ei räpi nad tavaliselt soome keeles, aga sellegipoolest olevat emakeelsed sõnad selle projekti jaoks sündinud mitte laua taga pastakat keerutades, vaid peaaegu reaalajas, räppimise käigus. Tulemus kõlas festivalilavalt nii sütitavalt, et hakkasin tahes-tahtmata fantaseerima analoogse projekti teostamisest Eesti oludes. On meil ju Estonian Dream Big Band koos selle karismaatilise juhi Siim Aimlaga, kelle luulelembus on üldiselt teada, on ka jazzilembene räppar Chalice… Aga ega’s kõike peagi kopeerima. Vahelduseks instrumentaalsoolosid mänginud orkestrantide hulgast jäi silma ja kõrva bigbändi ainuke naisliige, baritonsaksofonist Linda Fredriksson, kelle esitus meenutas mulle tema prantslannast kolleegi Celine Bonacina sooritusi, mida olen kuulnud tema ACTi plaadifirma alt ilmunud albumeilt.

Päev jätkus nooremale publikule orienteeritud esinejatega, esmalt Olly Mursiga, kes soojendab Tallinnas Robbie Williamsi kontserti. Aktiivselt mööda lava karglev ja tütarlaste kiljumist esile kutsuv Olly pakkuski rohkem silmadele kui kõrvadele. Tema järel lavale tulnud John Legend hoidis visuaalset ja audiaalset tasakaalus, aga nõudlikumale kuulajale oli kogu show püsimine vaid kätteõpitud ja laitmatuks lihvitud esitusel läbinähtav. Oleks tahtnud kasvõi korraks näha teda muusikast kaasakistuna siiralt avanemas ja sellesse sisse elamas. Oma kavva inkorporeeritud cover’itega teistelt artistidelt ei pakkunud ta paraku samuti isikupärast lähenemist. Erandina pani siiski kõrvu kikitama tema versioon biitlite laulust „I want you“, kus rõhuti raske kõlaga bassikäigule.

Juba lapsena musikaalse pere liikmena esinema ja salvestama hakanud laulja ja laulukirjutaja Bobby Womack on nüüdseks eas, kus puudub vajadus end jätkuvalt tõestada. Nii oli ta Pori Jazzi lavale kaasa võtnud arvuka kaaskonna, kes tema märguande peale endast parima püüdsid anda. Nagu vanameister ise kommenteeris, meeldib talle inimesi „vabaks lasta“. Oma grupi muusikalise juhina tegutsedes soojenes ta ka ise aegamisi üles, ning ei raatsinud lõpuks enam lavalt ära minna, tunnistades, et ta ei tunne veel vajadust kontserdile punkti panna. Kuna ta oli tol õhtul pealava viimane esineja, ei saanud seda talle mingil juhul pahaks panna.

Pori Teatri ruumides tuli taas valida paari samal ajal esineva koosseisu vahel. Esimesena kuulasin Tim Hagansi kvartetti, kelle muusika hõlmas free jazzi lähedast vaba improviseerimist koos rokihõngulise post-bopiga. Domineerima jäi siiski (kohati hard rockile lähenev) fusioni põhitoon, mille kohal Tim Hagansi trompeti improviseeritud fraasid mõjusid otsekui taevasse „joonistatud“ suitsujutid.

Teatri black boxis ootas ees tuttav duo: eesti pianist Taavi Kerikmäe ja prantslasest trummar Eric Echampard. Juba Jazzkaarel oli nende kahe kontsert olnud vaimustav, seetõttu teadsin ette, et lähen kuulama erilise sünergiaga muusikuid. Sellegipoolest jäi Pori Jazzi kontserdil ruumi üllatuseks. Taavi Kerikmäe kasutas seekord traditsioonilisemalt pianistlikke vahendeid, mängides rohkem klaveri klahvidel ja tegeledes muude abivahenditega lühemat aega. Võibolla osalt seetõttu, et kontsert toimus nüüd väiksemas ruumis, oli selgelt tajutav muusikute liikumine ühest ühisest kujutlusmaailmast teise ja sealt järgmisse ja ülejärgmisse… üksteist nii täpselt tajudes, et see mõjus telepaatiana. Oli tunne, nagu kiiguksid nad kahekesi mingitel mõttetrapetsitel, õhus kohti vahetades ja üksteist kinni püüdes nagu akrobaadid tsirkuses, ning publikul jäi üle vaid hinge kinni pidades kuulata. Erakordset kontserti kroonis ägeda aplausi järel lisapalana Taavi Kerikmäe selgitus, et igal klaveril on oma iseloom ja isiksus; selle demonstreerimiseks lükkas ta klaverit edasi-tagasi, nii et kuuldavale tuli väga vaikne, aga huvitav heli – tundus, nagu esitleks Kerikmäe kuulajaile klaveri hinge.

See polnud aga veel kõik. Lühikese vaheaja järel võtsid black boxi laval koha sisse seitse muusikut ehk Pascal Niggenkemper Vison7. Ka siin hõljus õhus uuendusliku muusikalise mõtlemise hõngu. Kontrabassimängija juhatusel tegutsev ansambel lähtus võrdselt nii komponeeritud teostest kui vabast improvisatsioonist, ning imetlust äratasid kõigi muusikute sooritused. Iseäranis põnevatena tundusid aga spetsiaalsed kindad, millega varustatult vibrafonist ja marimbamängija Els Vandeweyer oma pille puudutas. Uudishimust ajendatuna astusin pärast kontserti tema juurde ja palusin neid näha. Selgus, et tegu ongi tõeliselt innovaatilise tootega ning nood spetsiifilised kindad meisterdas Vandeweyer ise nö. põlveotsas enda kui interpreedi vajadustest lähtuvalt.