Muljeid Pori Jazzilt

12. august 2013
Marje Ingel

Tänavune Pori Jazz sööbis mällu ülivõrdeliste elamustega. Kõrget taset oodatakse ja pakutakse sedavõrd auväärsel festivalil ju niigi, aga kui lisaks ülimale professionaalsusele  juhtub mõnel kontserdil pisike ime ning kontserdi lõpuks leiab kuulaja end maast lahti tõstetuna ja muusika abil ülendatuna või hoopis jõuliste emotsioonide keerisesse paisatuna – siis sedasorti elamused jäävad kauaks meelde, võibolla kogu eluajaks. Aga kõigest järgemööda. 

Avapäev bluusi ja Ted Cursoni vaimus

13.-21. juulini kestnud festivali tervikmulje oli seekord jazzisõbralikum kui mõnel eelmisel aastal, paradoksaalsel kombel võis sellele kaasa aidata tõsiasi, et esimest korda peeti Pori Jazzi ilma trompetist Ted Cursoni osavõtuta. Omamoodi festivali maskotiks kujunenud ameeriklane oli kaasa löönud kõigil Pori Jazzi festivalidel alates 1966. aastast kuni oma surmani 2012. aastal, seda vaatamata sellele, et ta ei elanud Soomes. Tänavu tuli läbi ajada ilma tema füüsilise kohalolekuta, kuid Ted Cursoni vaim lehvis festivalipaikades seda enam. Pori Teatris oli terve neljapäeva õhtu pühendatud talle, alates loengust ja jätkates kahe erineva mälestuskontserdiga, esimene Pori Big Bandilt, teine väiksemalt ansamblilt.

Festivali kahel suuremal laval algas programm traditsiooniliselt samuti neljapäeval, neli päeva enne festivali lõppu. Peaareenil oli esimene päev pühendatud bluusile, erandiks oli vaid kaasaegset triojazzi mängiv avaesineja Phronesis (Ivo Neame klaveril, Jasper Holby kontrabassil, Anton Eger trummidel), kes oleks ehk paremini mõjule pääsenud mõnel väiksemal laval, näiteks Pori teatris.Avapäeva bluusistaarid olid Robert Cray, kes kunagi ka Rock Summeril esinenud, Bonnie Raitt ja Steve Winwood. Neist sügavaima mulje jättis Bonnie Raitt, mõõtes iga laitmatult lauldud või kitarril mängitud noodi sisse just õige koguse igatsust ja magusat valu, mis bluusist ehtsa bluusi teeb. Samas ei tekitanud tema täiuslikult paigas esitus muljet steriilsest lihvitusest. Kõigele lisaks on Bonnie aastatega vaid kaunimaks läinud ning võimatuna tundub uskuda, et tema artistikarjäär algas juba 1970-ndatel, kui ta oli esimene deltabluusi mängiv valge naine.

Samal õhtul kohtusid Pori Teatri black boxis uued ja vanad peavoolujazzist kõrvale jääva improvisatsioonilise muusika tegijad. Mürgeldavat Slavin-Eldh-Lillingeri triot tasakaalustas õhtu lõpetanud Nordic Trinity, kelle fusioni ja vaba impro ristumispunktis sündiva muusika nautimist kippus vaiksematel hetkedel kahjuks varjutama hiline kellaaeg ja peale tikkuv väsimus.

Väsimuse peletamiseks ning reipama oleku saavutamiseks võis minna tantsima festivali suuruselt teise lava ette, mille nimi traditsiooniliselt tuletub Pori Jazzi toimumise järjekorranumbrist, seekord LP48. Esmalt kuulsin seal oma nime tummiste bassikäikudega õigustavat kollektiivi The Heavy, kelle mõnusast gruuvist saadavat elamust rikkus kohati laulja intonatsiooni ebatäpsus. (Sama probleem oli tollel laval varasematelgi aastatel kõrva jäänud, seega asi polnud ilmselt lauljates, vaid helitehnilistes puudujääkides – lauljad lihtsalt ei kuulnud ennast korralikult.)

Järgmisena astus samas üles Jazzanova, seekord koos laulja Paul Randolphiga, kellega salvestati viimatine album „Funkhaus studio sessions“. Randolphiga on Jazzanova koostööd teinud varemgi, 2008. aasta plaadil „Of all the things“. Pori Jazzil võis veenduda, et selle Detroidi laulja värvikas lavapersoon lisas kogu etteastele särtsu ja sära. Kõlapilti oli saksa produtsentide duo Leisering-Reinemer täiendanud terve ehtsatest instrumentidest bändiga, kelle hulgast trombonist ja saksofonist end vahetevahel ka lava esiserva näitama ning publikut kaasa tõmbama tulid. Põhilise magnetina mõjus tantsuliste rütmide ja ehtsate pillide mahlaka soundi kõrval siiski Paul Randolph oma maheda hääletämbri ja võluva isiksusega, suutes Soome jahedas suveöös terve saalitäie publikut kuumaks kütta.

Pori Jazzi galerii.