Muriel Zoe

23. veebruar 2004

Järjekordne laulev ja pisut jazzilik sakslanna, kelles on isikupära ja köitvust. Miks me temast varem kuulnud pole?

Plaat, mille algus on paljutõotav. Huvitava nimega sakslanna tõlgendus vanast menuloost “Bye Bye Blackbird” on huvitav ja tähelepanu köitev. 35-aastane sakslanna ei ole jazzmuusikast varem suurelt silma paistnud. Tuntud saksa firma märgi all ilmunud plaat on temast teinud kohe tähelepanuobjekti.
Põhjusega, sest temas on vajalik kogus isikupära ja ka saatebänd on hea tunnetusega, mis praeguse popi ja jazzi vahel pendeldavate uute naislauljate trendis kujutab endast kahtlemata plussmärgiga tegurit.
Tegemist on kunstiõpetajaga ja vabakutselise muusikuga, kes sai lapsepõlves hariduse inglisekeelses koolis Indias, alustas kitarrimängu 12-selt ja tegi oma esimesed inglisekeelsete tekstidega laulud 15-selt. Siin on 14 loost vaid kaks Muriel Zoe enda tehtud. Mõlemas neist – “Lovesong #1 ja “All The Way” – mängib sakslanna ka akustilist kitarri. Teistes palades, kus kitarri samuti kostab üpris palju, teeb seda Matthias Pogoda. Bassi mängib Johannes Huth, trumme Michael Verhovec ja trompetil soleerib Michael Leuschner. Kõik nad on pärit Hamburgist ja tegutsevad oma kodulinnas.
Muusikaõpingutega alustas Muriel alles 20ndates eluaastates ja 1992 tegi oma esimese grupi Zoe’s Echoes, millega esitas jazzistandardeid. Järgnes 1995. aastal Zoe and the Zebras, mis tekitas elevust Hamburgi jazzifestivalil.
Lugude autorid ei ole nostalgiaplaatide ja “vanade lauluraamatute lugemise” plaatide kohta mitte just kõige tavalisemad: Gillespie, Hubbard, Monk. Aga on ka Arlen, Kozma, Cahn jt. Erinevalt ameeriklastest, kes tavaliselt kõik selle stringi sahhariinikõlaga üle kallavad, on Muriel Zoe tõlgendused kui pärit enam-vähem meie kaasajast. Kui, siis ehk pisut sellise 70ndate songwriter’ite tunnetusega esitatud. Selline jonimitchellilaadis tõlgendus, aga nõtkem ja üdini naiselik.
Ja kõrva jääb ka, et kitarrist Pogoda on kõvasti harjutanud Django Reinhardti moodi svingimist ja ta oskab sedalaadi vihjeid kenasti põimida ka lugudesse, mis polegi lahendatud svingivõtmes.
Plaadi sound on meeldivalt õhuline, selge ja läbipaistev. Tüüpiline intiimne kammerlikkus, mida sobib kuulata üksi või kaksi, ei tüki peale. Thelonious Monki “Round Midnight” on üks parimaid näiteid. Aeglaselt sahistav svingiõõtse loos, mis tegelikult oli pigem bop-ballaad; lähedalt laulev poolhääl, tõlgendus nagu ei ükski teine – äratuntavad on vaid killud, tervik kõlab kui Zoe enda originaal. Selline ongi tema tõlgenduste autentsus. Ta tundub olevat huvitav unistaja.
Temaga tasub tutvuda neil, kes ka ise kipuvad alatasa just ärkvel olles unistama. See muusika ei uinuta, aga kannab eemale küll. Isegi sellistes pealetükkimatult rütmikates lugudes nagu Herzogi “Don’t Explain”.
Klassikaline “Willow Weep For Me” on samuti üks seesugune meistertõlgendus, mille sarnaseid tahaks kuulda veel ja veel. Kuulake vaid, kuidas Zoe oma häälega liugleb üle bluusikate figuuride. See pole niivõrd nukrus, kuivõrd uudishimureis. Gene DePauli 40ndatel kirjutatud “You Don’t Know What Love Is” on olnud ka Cassandra Wilsoni plaatidel, seda laulsid Billie Holiday ja paljud teised. Zoe paneb selle reggae-rütmis võnkuma, muudab ballaadi füüsiliseks kogemuseks.
“Second Time Around” svingib bossaliku õnnetundega; “The Maquarade Is Over” teeb seda sama kergemeelse uljusega, mis ei räägi mitte armastuse lõppemise nukrusest vaid selle järel saabunud uuest perspektiivist. Muriel Zoe enda loo “All The Way” lähimad paralleelid on leitavad Suzanne Vega juurest. Kosma “Sügislehed”, mis lõpetab plaadi, kätkeb kirjeldamatut üksioleku-igatsust. Kena esitus.
Kiire otsing netis annab märku, et tegemist ei ole kuigi aktiivse muusikuga. See aga tähendab, et võimalus temaga silmast silma kohtuda pole kuigi suur. Seda enam peaks hindama väärtuslikuks võimalust kohtumisteks plaadi kaudu.

Lood plaadil:

1 Bye Bye Blackbird (Dixon / Henderson)
2 You Got To My Head (Coots / Gillespie)
3 Up Jumped Spring (Hubbard)
4 Lovesong No. 1 (Muriel Zoe)
5 My One And Only Love (Mellin / Wood)
6 ‘Round Midnight (Hanighen / Monk / Williams)
7 Don’t Explain (Herzog / Holiday)
8 Willow Weep For Me (Ronell)
9 You Don’t Know What Love Is (DePaul / Raye)
10 Second Time Around (Cahn / van Heusen)
11 Happiness Is Just A Thing Called Joe (Arlen / Harburg)
12 The Masquerade Is Over (Madigson / Wrubel)
13 All The Way (Muriel Zoe)
14 Autumn Leaves (Kosma / Mercer / Prevert)