Kontserdikaja: Musafir: muusikast ja mustkunstist sai rõõmus tervik

20. august 2006

Publiku arvates oli Musafiri muusikas Rajastani müstilisust, uhkust ja pauerit. Loe kuulajate arvamusi.

17. augustil kohtusid Kadrioru lilleaia laval eesti publikuga india palverändur-mustlased Rajastanist Thari kõrbest ühisnimega Musafir, mis tähendabki “rändamist” või “palverändu”.

Marit Mihklepp käis kuulamas ning uuris ka publiku arvamust kontserdist.

Mustlaste põlismuusika segunes india ja flamenco rütmidega ning äratas hõõguva teel-olemise, iidse muutuste ja mõistmise keele, mis praeguses ajas on unustusse vajunud. Võimalikuks sai kuulda ja näha vanu india pille (sarangi – 36keelega 300aastane keelpill), mõõganeelamist, 7meetrise kangariba pähe turbaniks sidumist, punastes mustrites viljakusjumalanna tantsimist.

Muusikud võtsid aega, et kohal olla. Nad võtsid endale pilvede üle taeva liikumise aja ja laulsid veest, mis voolab vaikselt ja ometi kirega. Hetketi lõikas hääl kui nuga, rahulik oli terav ja kaeblikust sai mässaja. Tablade keel oli püsiv, kaduvaid rütmikombinatsioone ei lubatud.

Muusikute maailmapilt kõneles publikuga tervikliku kontserdi vältel – kui pole harmooniat, pole elu – ja seda nad peegeldasid värvides, toiduvalmistamises, silmavaates, kunstis. Selleks, et kuhugi kohale jõuda, peab enne ära kaduma. Niiet lõpuks sai hoolimata presidendiõues üürgavast Anne Veskist selgeks, mida Musafir mõtles oma esimese lausega: “If there is no love, there is no life. It´s simple, just love somebody.”

Publiku hinnang:
Lylian, õppejõud ja tulevane ajakirjanik:“Kontsert oli idamaiselt eriline, see rütm ikka haaras niivõrd endasse. Huvitav aeg oli valitud, see loojuva päikse ja vormikate pilvede aeg. Olen ise Indias käinud, kuid muusikas oli pigem Rajastani avaruste müstilisust, uhkust, pauerit kui India ilulemist.
Tantsija jättis ka kustumatu mulje. Kui nüüd pisut kriitikat teha, siis lava oleks võinud olla kõrgemal ja presidendiga oleks võinud ka kontserdid kooskõlastada, et india muusikud ei oleks pidanud võistlema Anne Veskiga.”

Eneli (23), üliõpilane ja Kadri (25):“Väga meeldis, kuidas erinevad asjad olid kokku pandud: muusika, tants ja tsirkus. Paljud pillid panid kuulamise kõrval ka vaatama, sest tõesti, nägime esimest korda elus neid. See kontsert oli üks võimas tervik.”

Anu ja Urmas, keskkonnainimesed:“Megahea! Ise oleme kokku puutunud nii mustlasmuusika kui ka india muusikaga ning kuna mõlemad on sümpaatsed, saab see segu meie poolt vaimustunud hurraa-hüüde. Ühislaulu osa tõstis seljakarvad püsti, nii võimas oli. Kohati polnud tantsija jalgu näha, lava oli pisut liiga madalal. Tagant ridadest kuulsime sosistatud palveid, et tantsija jumala eest põrandale ei läheks. Anne Veski karjumine ka häiris.”

Karin ja Hedvig, (üliõpilased):”Kuna me pole aasta aega näinud, siis jutustasime kogu aeg. Huvitav oli, kuid tundus, et nad ei saanud eestlastega kontakti. Piinlik oli, et imelist koosseisu ei kutsutud tagasi. Muusikas puudus liigsus, kõike oli parajalt. Natuke šovinistlik: naisele pannakse suured rasked asjad pähe ja siis selja tagant vaadatakse, kuidas ta rütmides liigub. Naljakas oli ka see india versus Anne osa. Musafir oli nagu kondenspiim – kui paned liiga palju kohvi sisse, tuleb magus, kuid mõnikord võib ka paljalt süüa.”