Musta mandri mitu nägu

25. aprill 2014
Kaisa Keizars

Kevadrohelisse värvunud lavale saabuvad aplausi saatel Fatoumata Diawara bändikaaslased ning mõne hetke pärast järgneb suurejoonelises rohelises kleidis Mali lauljatar kitarriga. Kuigi Fatoumata on juba pikemat aega Pariisis elanud, õhkub nii tema olekust kui muusikast igipõlist aafrikalikku soojust ja kaasasündinud rütmitunnetust.

Lauljatari loomingut iseloomustab igatsev ja melanhoolne hääl ning hüpnootiline ja selge rütmikitarr. Tulemuseks on Aafrika kultuurilistele eelarvamustele vastavad rütmikad kuid nukrad meloodiad. Fatoumata katab laia spektri Aafrika kaasaegsest muusikast, põimides endasse nii folki, jazzi kui ka funki. Muusika, rütmid ja riietus kannavad endas Mali traditsioone.

Laulja globaalsest, peaasjalikult siiski Aafrikale orienteeritud, maailmavaatest annab märku sissejuhatus loosse „Boloko“, mis räägib naiste vastu suunatud vägivallast läbi ümberlõikamise mitmel pool Aafrikas. „Me ei vaja seda traditsiooni,“ ütleb Fatoumata, „naised on kõikvõimsad ka ilma selleta.“ Ehkki muusiku mõtteavaldused tunduvad siinmail võõrana, on Fatoumatal missioon ning tema eesmärgiks on läbi muusika ja sõnade avardada kokkutulnud kuulajate maailmapilti, ilma agressiivse propagandata. Ja Aafrika rõhuvas kultuuriruumis on iga naise jaoks ääretult oluline end väljendada.

Fatoumata loo „Sowa“ laulusõnade läbi saame teada, et mustal mandril on laste võõrastele või sugulastele kasvatada andmine vägagi levinud, nõnda ilmekalt saadab sõnu kurvameelne vokaal. „Mandela“ jällegi jutustab enesestmõistetavalt Aafrika isast Nelson Mandelast, kellele Fatoumata ei jäta tänulikkust avaldamata. Kuid kas Aafrikal poleks aeg leida endale uus eestkostja? Äkki ongi Fatoumata näol ta juba leitud.

Ometigi ei ole Aafrika ainult naiste allasurumine, ümberlõikamine, lõputu vaesus või vägivald. Aafrika on just niisama kirju kui Fatoumata kleitki, milles on mõõtmatu hulk helgemaid ning positiivsemaid toone nagu fantastiline toit, värvilised riided, muusika ja tantsud. „Kele“ ajal mõistame üht universaalset keelt – muusikat. Fatoumata kutse peale tõuseme püsti ning ürgse eneseväljendus-vahendina vabastab tants hingevaevadest ning täidab iga saalisviibija kuuma energialainega.

Fatoumata tuletab siiralt meelde, et elu on alati värviline ja selles on ohtralt kurbust, kannatusi. Siiski ei tasuks viimastele liiga pikalt peatuma jääda ega keelata enesel õnnelik olemast – muidu võib too helgem pool hoopis märkamata jääda.

 

Fatoumata Diawara

23. aprillil kell 21.00 Merepaviljonis

Koosseis:

Fatoumata Diawara – laul, kitarr

Jean Hohy – bass

Jean Gbadoe – trummid

Gregory Emonet – kitarr