Mustlasgruuv klassikalises kuues, kammerliku lõikega.

30. juuni 2005

Norig on noor prantsuse lauljatar, kelle esivanemad on laiali üle Euroopa. Kiirelt laienevas austajateringis diskuteeritakse tuliselt, kas tema soontes leidub mustlasverd või mitte.

NORIG (Prantsusmaa)
18. august kell 19.00 Kadrioru lossi lilleaias
19. august kell 20.00 Pärnu kontserdimajas

Norig ise naerab kavalalt ja ütleb, et tal “puudub informatsioon”. Keegi ei oskaks aimata, et selles noorepoolses, hapras neius on peidus jõuliselt pulbitsev hääl. Lauljatari lavaline olek on lihtne ja tagasihoidlik, isegi pelglik. Ei märkigi egost, mis mõne artisti puhul on nii suur, et ei mahu lavale ära. Ometi, niipea kui ta suu avab, kuulub publik talle. Norig suudab imetlust äratada ka kõikekuulnud kuulajas. Pole kahtlust, et tegemist on interpreediga, keda ootab suur tulevik.
Norig on sündinud ja kasvanud Prantsusmaal, aga see ainult suurendab tema kirge kaotatud juurte vastu. Ta võiks laulda ükskõik mida; poppi või rocki või prantsuse chanson’i, kuid seletamatu kutse sunnib teda truuks jääma muusikale, millel puudub kodumaa.

Norig viib kuulaja mõttelisele rännakule, mis algab mustlasmuusika sünnimaal, kusagil Radžastani kõrbes. Viisid vooklevad üle Balkani poolsaare Püreneedeni, läbi Bulgaaria, Rumeenia, Hungari ja paljude teiste põnevate maade. Norigi jutustus on vahe ja ehe – see on tõestisündinud muusika. Tõelises romi keeles.
Nostalgilise varjundiga lood pajatavad ohjeldamatust pummeldamisest ja üksindusest, armastusest ja valust, võitlusest ja vendlusest… ühesõnaga gadja’de igapäevasest elust! Näilise kergusega avab Norig oma südame, vallandades kuulajais võimsa emotsionaalse laengu. Selle ilmeksimatuks tunnistuseks on alatasa üle selja jooksvadvärinad.

Teekond eneseleidmiseni
Kui Norig lapsena klaveritunde võttis ja kooli kooris laulis, ei olnud tal aimugi, et temast saab muusik. Hiljem sidus ta end moemaailmaga ning tegutses stilistina. Norigi huvi laulu kui eneseväljenduse vastu tekkis suhtelist hilja, kuid sellest kujunes kiiresti kinnisidee, mida kõrvale tõrjuda ei olnud enam võimalik.
Liitumine etnilist muusikat viljeleva trupiga Les Glotte Trotters (asutajaks nimekas musikoloog ja muusik Martina A. Catella) tõi tema ellu pöörde – laulmisest oli saanud vastupandamatu kirg. Trupi juhendajate käe all sai Norig väärtusliku vokaaltehnilise koolituse, omandades muuhulgas polüfoonilise improvisatsiooni ja diafoonilise laulu alused. Trupi vokaalansamblis „Homocantabilis“ puutus ta kokku bulgaaria, itaalia, andaluusia, korsika, lapi ja mustlaslaulu traditsioonidega. Koostöös Theatre de l’Herbe Tendre (Õrna Rohu Teatri) trupiga tõi ta lavale kabaree-muusikali „Leçon de Choses“ („Asjade õppetund“), mis baseerus tuntud prantsuse chansoni-lauljate tekstidel (Roland Topor, Barbara, Juliette, jt.)
Kogu oma armastuses Euroopa kirevate muusikakultuuride vastu kuulub Norigi süda siiski eelkõige mustlaslaulule. Aastal 2002 esines ta oma vastloodud kvartetiga Hungaris ansambli Ando Drom külalisena. Aastal 2003 salvestas ta muusikat filmile « Les Exiles » (koos Rona Hartneri, Erika Serre’i, Taraf de Haidouks’i ja teistega), mille eest režissöör Tony Gatlifi (ka kultusliku mustlasfilmi « Gadja Dilo » autor) võitis Kuldse Palmioksa Canne’is 2004.
Norig on esinenud erinevatel festivalidel koos Rumeenia mustlasansambli Kostovitza Orchestra’ga ning teinud koostööd ansamblitega Yankele ja Bratch. Ta on osalenud Yehudi Menuhini Seltsi heategevuslikes projektides, laulnud mustlasmuusikalides ja juudilugude lavastustes. Hetkel on kõige olulisem töö plaadi salvestamine. Mustlasgruuv klassikalises kuues, kammerliku lõikega.

Norig ei oleks Norig ilma oma galantse kvartetita, kus puudub ‘nõrgim lüli’.
Sébastien GINIAUX, tšellist, kitarrist, helilooja, arranžeerija Sébastien alustas tshelloga kuueselt. 15-aastaselt esines ta Pariisi lavadel, peamiselt B.A.B.X-i ja veel mõne prantsuse chanson’i artistiga. Ta on õppinud Boulogne-Billancourt’i ning Aubervilliers/La Courneuve’i konservatooriumides. Aastast 2000 on tal ette näidata bakalaureuse kraad kaunites kunstides (maal ja kunstiajalugu). Tšellisti ja arranžeerijana on Sébastien töötanud teatritrupis Theatre de l’Herbe Tendre ning pärimusmuusika grupis Les Glotte Trotters. Siiani lööb ta kaasa ühes kaasaegse muusika orkestris.
Kokkupuuted etno-ansamblitega Urs Karpatz ning Taraf de Haidouks äratasid Sébastien’is huvi mustlasmuusika vastu ning 19-aastasena pühendas ta end tõsiselt kitarrile (mustlassving, flamenko).
Aastal 2002 kirjutas ta muusika etendusele „Soundjata Keita“, mida esitas trupiga „La Voix de la Lune“ (’Kuu hääl’) Bamakos, Malis. Samal aastal algas koostöö Norigiga. Koos Mathieu Chatelain’iga on asutatud ansambel Amaro Swing, kus omaloomingu kõrval on olulisel kohal hommage’id mustlaskitarrist Matelo Ferret’le. Sébastien’i muusikaliste partnerite ring on väga rahvusvaheline: Ando Drom, Rona Hartner, Toumani Diabaté, Giovanni Mirabassi, Bruno Angelini, Teofilo Chantre…

Sébastien GASTINE, kontrabassist
Séba esimene pill oli basskitarr, mida ta nooremas eas mängis amatöörina mitmetes jazzibandides. Kontrabassi kiindus ta konservatooriumis. Esimesed tuleristsed uuel pillil võttis ta vastu Pariisi jazziklubide jam sessioonidel, kus võis kohata muusikuid maailma eri ilmakaartest, eelkõige Ühendriikidest. Kõrge tunnustuseni jõudis ta ansambliga „Manoque“, mis aastal 1996 saavutas esimese auhinna Montmartre’i jazzi festivalil. Aastast 1997 alates saadab ta Teofilo Chantre’t, Cabo Verde lauljat ja heliloojat, kes on maailmakuulsuse saavutanud läbi Cesaria Evora’le kirjutatud laulude. Koos Teofilo’ga on Séba salvestanud kolm heliplaati (viimati „Azulando“, 2004) ning läbi sõitnud suure osa maailmast. 2001. aastal ühines ta B.A.B.X.-iga ning aasta hiljem Norigiga. Märkimist väärib koostöö brasiilia muusiku Ricardo Teperman’iga. Séba huvitub ka elektroonikast, produtseerides hip-hop stiilis instrumentaallugusid (à la RZA, Mobb Deep jt.)

Benoît JOSSE, viiuldaja
Benoît on klassikalise koolitusega viiuldaja, kes on omandanud kogemusi nii orkestrites kui kammermuusika koosseisudes. Ta valdab ka kitarri ja trompetit. Tugevate keldi traditsioonidega Bretagne’st pärit muusikuna ei ole Benoît mööda pääsenud ka traditsioonilisest rahvamuusikast. Aastaid kestnud muusikaline teekond on viinud teda läbi terve Euroopa, ta on tutvunud erinevate kultuuridega ja lõpuks, klezmeri kaudu, avastanud mustlasmuusika. Norigi ansambliga ühines Benoît praktiliselt ‘käigu pealt’ – oli vaja asendada kätt vigastanud akordionisti. Sulandumine oli kiire ning mõni päev peale esimest proovi anti edukas kontsert.

Mathieu CHATELAIN, rütmikitarrist
Mathieu sattus mustlasmuusika juurde Django Reinhardt’i loomingu kaudu. Peale esimesi samme “pumbana”, nagu rütmikitarristi mustlasjäzzis nimetatakse, täiendas ta end USA-s, Belgias, Hispaanias ja Iirimaal. Pariisis seadis ta end sisse juba küpse kitarristina, keda kutsuti saatma nimekaid muusikuid, teiste seas Tchavalo & Dorado Schmitt, Angelo Debarre ja Ninine Garcia… Erinevates koosseisudes on ta esinenud paljudel Euroopa lavadel: Lieberchie’i ja Django d’Or festivalidel, jazzifestivalidel Marciac’is ja Espoos, Brüsseli jäzzimaratonil ja mujal. Mathieu töötab koos ka belglasest imelaps-viiuldaja Alexandre Cavalière’iga.

Enne Norigi kontserti on võimalik saada ka eesti oma mustlasansambli Trio Romale etteastest. Muusikud on koos kontserte andnud paar aastat, kavas mitme maa mustlasviisid. Konservatooriumis Vladimir Alumäe viiuliklassi lõpetanud Valju Kasuk on mitmekülgne virtuoos, kes on töötanud ERSO-s, Rahvusooper „Estonia“ orkestris ja Eesti Raadio estraadiorkestris. Tihti võib teda kohata svingimas, ungari mustlasmuusikat või klassikat mängimas väiksemates ansamblikoosseisudes. Lev Baronjan, konservatooriumidiplomiga tšellist, mängib trios kitarri. Mustlanna Vera Sokolova on laulnud maast madalast esivanematelt kuuldud mustlaslaule, ikka ehedalt ja kaasakiskuvalt.

Piletid 125.- ja 100.- (tudeng, pensionär) müügil Piletimaailma ja Piletilevi müügikohtades ning tund enne algust kohapeal. .

NB! Norig on ka Pärnu Mustlasmuusika öö peaesineja, 19. augustil kell 20.00 saab teda kuulata Pärnu kontserdimajas.