Mehmet Polat Trio: Muusika rebib argielu muredest lahti

24. aprill 2015
Eliise Selisaar

Ühel aprillikuu õhtupoolikul said Punasesse Majja kogunenud kuulajad osa mõnusast ning eksootilisest muusikarännakust. Lavale astus Mehmet Polat Trio, kes on tuntud spirituaalse, energiarikka ning erinevaid muusikatraditsioone ühendava kollektiivina. Iidsete Türgi rahvapillide ud’i ja nei kõrval võis kuulda ka iiri harfi. Koos musitseerisid Mehmet Polat ja Sinan Arat Türgist ning Brenda dor Groot Hollandist. Viimane asendas kontsert-tuuril trio kolmandat liiget, Lääne-Aafrikast pärit Zoumana Diarrat, kes terviseprobleemide tõttu Eestisse tulla ei saanud. Helimeistrid viisid kuulajad kaasa Lähis-Ida, Balkani ja Aafrika meloodiate ning rütmidega, põimides neid osavalt modernsema improvisatsiooniga. Peale kontserti istusime trio liikmetega hetkeks maha, et muusikaloomise üle pikemalt arutleda.

Kas jäite tänase õhtu ja publikuga rahule?
Mehmet Polat: Publik oli väga avatud ja vastuvõtlik. Nemad peegeldasid meid ja meie neid, tulemusena sündis palju energiat.
Sinan Arat: Olen nõus! Nad oli päris vaiksed, tõesti keskendusid muusikale, paljudel olid silmad suletud.
Brenda dor Groot: Osa publikust istus pinkide ees põrandal, see töötas hästi.

Mängite tõeliselt huvitavaid ja väga pika ajalooga instrumente. Kuidas te nendeni jõudsite?
Mehmet: Ud on väga tuntud instrument, Lähis-Idas on igas kodus selline pill. Just nii, nagu Eestis võib igast kodust leida parmupilli. Neid meil jälle Türgis eriti ei leidu, küll aga on levinud ud ja samuti nei, mis on väga paljutes žanrites kasutust leidnud, näiteks spirituaalses muusikas ja klassikalises muusikas.
Sinan: … ja traditsioonilises Türgi muusikas, samuti on see väga oluline sümbol sufismis. Nei kohta on väga palju kirjandust.
Mehmet: Aafrikas jällegi on väga levinud õppida korat, mida mängib Zoumana. Kora on seal rahvapill.
Brenda: Just nagu harf on Iiri rahvapill. Kuigi kora asendamine Iiri harfiga pole väga levinud, loetakse korat siiski Aafrika harfiks. Zoumana kora on muidugi eriline, nimelt lisas ta igale keelele pooltooni häälestusklambrid. Seetõttu saab mängida rohkemaid noote kui tavalise koraga, mis teeb ta harfiga veelgi sarnasemaks.
Mehmet: Kui Zoumana haigestus, asusin meeleheitlikult otsima piisavalt seiklusjanulist harfimeistrit, kes meie ansambliga liituks, nõnda leidsingi Brenda.

Nii mõnedki heliloojad on öelnud, et nende muusika pole mitte nende loodud, vaid pigem on see nii-öelda kõiksusest kinni püütud. Kus teie muusika sünnib, kas teis endis või kusagil väljaspool?
Mehmet: See on huvitav teema. Arvan, et isegi kui mängin mõne tuntud helilooja loomingut, võib see olla ikkagi sama palju minu oma, sest kasutan oma instrumente ning vaatlen läbi enda maitse ja elukogemuse filtri. Ma ei saa ka öelda, et istun nüüd maha ja kirjutan loo mõnest lillest või riigist, nii see ei käi. Meloodiad pigem ilmuvad ühel hetkel, tulevad südamest. Püüan nad kinni ja kirjutan üles, sest tahan neid hiljem uuesti kuulda. Kinnipüütuna saavad nad minu omadeks.
Sinan: Me oleme kõik omavahel ühendatud vibratsioonide kaudu. Vibratsioonid on väga olulised nii füüsilisel kui ka vaimsel tasandil. Kui nendest teadlik olla, siis on võimalik pääseda ligi kõige algallikale. Ka meie tuleneme samast allikast, see pole küll meie oma, aga me oleme selle osad. Seega kui oma süda avada ja pühenduda, siis võib kogeda palju ilusaid hetki. Kogeda muusikat.
Brenda: Selline mõttelaad pole minu kultuurile väga omane. Aga nende tasandite uurimine on mulle kahtlemata seiklus. Proovin olla nii avatud ja teadlik kui võimalik, et sobituda sellise muusika meloodiatega.

Milline on teie omavaheline suhestumine, kas olete sõbrad või kolleegid?
Mehmet: Ennekõike sõbrad, kaaslased muusikas. Me mängime koos ja loome koos. See on väga sügaval tasandil ühinemine ja seetõttu on meie sõprus samuti sügav.

Pole kahtlust, et teie päritolu on teie muusikaga tugevalt seotud. Nüüd elate kodust üsna kaugel Amsterdamis, hoopis teistsuguses keskkonnas. Kas te ei kipu seal oma juurtega ühendust kaotama? Kas peate end vahepeal kodus värskendamas käima, et inspiratsiooni koguda?
Mehmet: Kodumaalt lahkudes oligi minu eesmärk kombineerida oma muusikat teiste loominguga. Amsterdamis on palju suurepäraseid muusikuid. Võtsin vastu väljakutse neilt õppida ja nendega oma loomingut jagada. Kahtlemata igatsen oma kodumaad, kuid ma ei arva, et olen sellega ühenduse kaotanud. Isegi kui oleme füüsiliselt eemal, ei ole me ometi algallikast lahti ühendatud.
Sinan: Jah, muidugi me tunneme igatsust, aga see igatsus on väga väärtuslik. See inspireerib, ärgitab kujutlusvõimet. Kodust eemal viibimine hoopis aitab algallikaga kontakti saada. Tekib teistsugune vaatenurk oma kultuuri suhtes. Kui vaatan eemalt, näen palju laiemat pilti.
Brenda: Minu jaoks on olulisem ühendumine inimeste ja nende loodud helidega. Suureks abiks on, et meie muusika on Mehmeti komponeeritud. Ülejäänu tuleb läbi koos musitseerimise ja ühendumise. Need on kõigest riigipiirid, millest me räägime, ja meie juhtume parasjagu peatuma Hollandi külmal pinnal, mida see siis ka ei tähendaks.

Viimasele küsimusele on ilmselt veidi keerukas vastata, aga küsin siiski. Kas võiksite kirjeldada, mis protsessid teiega toimuvad ja kuhu te satute hetkel, mil olete laval ja loote muusikat?
Mehmet: See on lõputu käesolevas hetkes olek, ma võin sel ajal viibida kus iganes. Ühe minu loodud pala pealkiri on „One drop in the ocean“ („Üks piisk ookeanis“). Oleme kõik piisad ookeanis ja samal ajal oleme ka ookean. Niisiis võime olla igal hetkel kõikjal.
Sinan: Minu jaoks on muusika argielu muredest ja mõtetest kõrgemale tõusmine. Muusika tõstab su maa pealt õhku, selles tema vägi peitubki. Oled nagu muusikaga sulanduv vibratsioon. Meie tekitatud helid, ka sõnad, ei kao, vaid jäävad ringlema. Oleme oma pillidega teekonnal, võib isegi öelda, et saame oma pillideks. Päris imeline on nii mõelda. Mina olen flööt ja Brenda on harf. (Naeravad) Oleme need, kes oleme.

Mehmet Polat Trio
21. aprillil kl 19.00 Punases Majas
 
Koosseis:
Mehmet Polat ‒ ud
Sinan Arat ‒ nei
Brenda dor Groot ‒ harf