Naerusuine Tafenau tähistab juubelit

04. detsember 2013
MARIELL RAISMA

Iga juubelile pühendatud kontsert maalib sünnipäevalapsest portree, millest kumavad läbi need, kes on olnud eeskujuks ning kellega on tehtud koostööd. Raivo Tafenau sünnipäevakontserdil tuligi lavale ridamisi muusikuid, kes kõik sümboliseerivad mingeid etappe Tafenau karjääris. Kontserdist annab ülevaate Mariell Raisma.

 

 

Ja aplausi saatel tulebki lavale Raivo Tafenau koos saksofonist Lembit Saarsaluga. Saarsalu puhul on tegemist mehega, kes oli noorele Tafenaule eeskujuks. 1987. aastal tuli Saarsalu Tafenaud pärast kontserti õnnitlema. „Ma mäletan, kuidas käed värisesid,“ räägib Tafenau.

Nende koosmäng on kaasakiskuv ning saksofonide duett energiline ja pehme. Muusikas on tuntav rõõmsameelsus. See peegeldub ka muusikute näoilmes. „Ta teeb siiani muusikat naeruga,“ ütleb Lembit Saarsalu Tafenau kohta. Ja tõepoolest, ka publik armastab Tafenaud jäägitult, sest hea suhtlejana oskab ta avada kuulajate südame ja mängida lähedaseks muusika, mida ta ise nii palavalt armastab. Publiku kohalolekut on pidevalt tunda, sest iga natukese aja tagant publik plaksutab või naerab muusiku tehtud naljade üle. 

Järgmisena tuleb lavale Villu Veski, kes võiks tinglikult sümboliseerida Otsakooli aega. Selle duo muusika on kurbline, unistav ja unelev. Ent kohe, kui tekib rahulik kohalolekutunne, vahetab rütmikam meeleolu selle välja. 

Oma professionaalse muusikukarjääri alguseks peab Tafenau 1991. aastat, mil temast sai Urmas Lattikase kvarteti üks tugisambaid. Nii tulebki lavale Urmas Lattikase kvartett koosseisus – Urmas Lattikas klaveril, Toomas Rull trummidel ja Raul Vaigla bassil. 

Koos esineti ka European Broadcasting Unioni jazziööl vaheldumisi Joe Zawinuli ja Jan Garbarekiga ning ka New Yorgis. 1992. aastal esineti raadio kaudu laivis kogu Euroopale. Järjest toimusid otsesalvestused Viinist, Varssavist ja Tallinnast. „Ütlesin naisele, et oleks särki vaja selle kontserdi tarvis, ja naine tegigi mulle rohelise särgi, millega esinesin,“ räägib Tafenau. Ansambli muusika on tantsuline ja hoogne ning hetkeks tekib küsimus, miks ei toimu see kontsert nõnda, et saaks kaasa tantsida. Istudeski on paratamatu, et hakkad rütmile kaasa elama. 

Seejärel tuleb lavale klarnetist Meelis Vind, kellega on Tafenau andnud sadu kontserte, otsinud ja leidnud põnevaid lahendusi. Nüüd mängivad nad bluusi. Muusika on dünaamiline ja groteskne, andes kontserdile täiesti teise mõõtme.

Pärast kahe mehe bändi tuleb lavale rohkem inimesi ja kuuleb taas klaverit. Pianist Jürmo Eespere ja lauljatar Laura Remmel (neiupõlvenimega Põldvere) võtavad laval kohad sisse. Muusika on naiselik ja voolav. Esinejad pulbitsevad energiast. Ka üks pisike kontserdikülastaja pingirea vasakul küljel on püsti tõusnud ja tantsib elavalt. Eks kevadisus, mille lauljatar oma roheka-kollase, lillelise kleidiga lavale toob, ongi vastupandamatu. Ent sellega esinejate nimekiri ei lõpe. 

Lavale tuleb Siim Aimla, saksofoni, baritonsaksofoni ja flöödiga. Tafenau ja Aimla koosmäng on õhuline ja konkreetne. Hoogsatele lugudele järgneb ballaad, mis on rahulik ja unelev. Siis aga tuleb lavale Kadri Voorand. Karakter, kes tulistab oma häälega nagu kahur, aga seda naiselikul, õrnal viisil. See äratab publiku unelevast meeleolust, mille eelnev lugu on tekitanud. Ja ongi kontsert justkui läbi. Aga kontserdi puänt alles tuleb.

Tafenau palub kõigil lavale tulla, laval käinutest puudub vaid Laura Remmel. Ja muusika loomine võib alata. Kui lõpuks Kadri Voorand laulma hakkab, liituvad ka Siim Aimla ja Tafenau ning seejärel on laval juba kõik. See kõlab väga suursuguselt ning on igati väärikas punkt juubelikontserdile.

„Vaata, väljas on lund sadanud, kõik on nii valge,“ kuulen kedagi enda taga kõnelemas. Paari tunniga on Kadrioru pargist saanud muinasjutuline oaas keset halli reaalsust, mida illustreerivad saksofoni kõla ja Kadri Voorandi tämber. 

Tafenau-Aimla 5tet

30. novembril kl 19 Kumu auditooriumis