Naturaalse ja sünteetilise muusika põimija Bill Laurance

08. detsember 2016
Silvia Luik

Bill Laurance on Grammy auhinnaga pärjatud mitmenäoline muusik, kes tunnetab oma muusikat sentimentaalse ja kurvameelse rännakuna. Tema filmilikud teosed toetuvad ostinaatsetele motiividele, mis ajas kulgevad ja üksteisega põimuvad. Jõulujazzi kontserdi kava põhines klassikalistel harmooniatel ja kuulda oli mõjutusi prantsuse impressionistidelt, eelkõige Maurice Raveli loomingust. Laurance segas akustilise klaveri naturaalsed meloodiad elektroonilise sünteetilise trummibiidiga. Sooloalbumitel „Flint“, „Swift“, „Aftersun“ ja „Live at Union Chapel“, mis on ilmunud viimase kahe aasta jooksul koostöös Snarky Puppy trummari Robert “Sput” Searighti ja bassimängija Mike League’ga, olevat muusikat sai Kumu auditooriumis olnud publik nautida ühemeheesituses. Kontserti kuulates tundsin väheke puudust akustilisest bändist, sest muusika, mis on loodud suuremale koosseisule, nõuab ka seda.

 

Bill Laurance on siiras nii muusikas kui ka tavaelus, temast õhkus sõbralikkust ja heatahtlikkust nii laval kui ka niisama vesteldes. Sensatsioonilise fusion-jazzi kollektiivi Snarky Puppy algliige on klassikalise muusikaharidusega andekas isik – helilooja, klahvpillimängija, arranžeerija ja produtsent –, kes otsib pidevalt arenedes väljundeid oma muusikaliste mõtete jaoks.

 

Bill Laurance’iga vestles tema loomingust ja muusikast üldiselt Jazzkaare reporter Silvia Luik.

 

Mis on muusika?

Muusika on mateeriata unikaalne keel, mille abil on võimalik väljendada oma mõtteid, mida oleks keeruline sõnadesse panna. Muusikasse tuleks suhtuda lugupidavalt ja austavalt. Mul on privileeg osata seda keelt, mille abil saan avastada uut maailma. Mul on au seda keelt kasutada, seda arendada ja selle kaudu kuulajatega emotsionaalsel tasandil suhelda.

 

Muusika on suur osa kultuursest ühiskonnast (cultural society). Kohtusin Stevie Wonderiga, küsisin talt nõu ja ta vastas: „Me oleme ühiskonna liim – meie roll ja vastutus on sellel planeedil hoida armastust ja üksmeelsust (We are the glue of society – it is our role and responsibility to keep love and unity on this planet)“. Ma aeg-ajalt mõlen sellele, sest siis kui ta mulle seda ütles, olin sellest väitest üsna üllatunud. Stevie Wonder on superstaar, muusik, kuulsus, kuid ennekõike on temast saanud rahu sümbol. Kui muusikut saadab tõeline edu, siis lõpuks saab temast rahu sümbol – see on muusikakarjääri tipp, mis kokkuvõttes ütleb palju muusika enda kohta.

 

Mis Teid inspireerib?
Paljud asjad, peamiselt emotsioonid: kurbus, rõõm, valu, kahetsus, ängistus, mure. Samuti inspireerib mind toit, reisimine, muuseumid, teatrid, meri – kokkuvõttes inspireerib mind elu.

 

Kirjutan muusikat peamiselt liikluses olles – liikuvas rongis, bussis, autos ehk kohtades, kus inimesed tavaliselt kuulavad muusikat. Mulle on oluline liikumise moment ja seda ka muusikas.

 

Teid inspireerivad peamiselt negatiivsed emotsioonid?
Jah, ma arvan, et oluline on tunda negatiivset energiat ja osata seda teatud hulgal ära kasutada ka muusikas. Just selleks, et kõik ei tunduks liialt rõõmus. Mulle on tihti öeldud, et mu muusika paneb inimesi nutma, mis on hea. Kuid siiski tahan ka, et inimesed naeraksid, mitte ainult nuuksuksid nutta. Mulle tundub, et mu muusika suudab hästi kõnelda inimestega just emotsioonide tasandil ja see võib olla sentimentaalne, üsna sünge meeleoluga.

 

Te reisite väga palju, milline sihtkoht oli viimati muusikaliselt inspireeriv ja õpetav?
Ma arvan, et siinsamas, sest minu jaoks on kogu see sooloesinemisega seotu suhteliselt uus. Ma õpin igal kontserdil väga palju, kuidas elektroonikat oma live-esinemistel ära kasutada. Tavaliselt musitseerin bändiga, kes mind toetab, aga selles olukorras olen ma täitsa üksi. Kuid viimati reisisin Itaaliasse Milanosse ja Hispaaniasse Sevillasse – viimane paik oli küll väga inspireeriv. Esinesime ekstravagantsel Hispaania-stiilis laval, väga vanahõngulises autentses kohas, kus olid pildid flamenkogurudest ja -tantsijatest. Inspireerusime flamenkorütmidest, seega lisasime oma kavva paar latin-jazzi lisanumbrit. Seal oli päris lõbus. Tegelikult ma usun, et seni kuni ma olen liikumises ja reisin uutesse sihtkohtadesse ning esinen erinevatele publikutele, inspireerib see mind ja uued ideed tulevad minuni iseenesest – uus kontekst, uued inimesed, uued ideed.

 

Milline oli viimane album, mis Teile väga meeldis?
James Browni album „In the Jungle Groove“ 1986. aastast, mida ma ei olnud varem kuulanud. Selle esimene lugu on „It’s A New Day“ ja see on mu lemmik James Browni lugu, sest see gruuvib. Seal on motiiv, mida nad mängivad seitse minutit järjest, ning mida rohkem nad seda mängivad, seda enam nad sellest inspireeruvad ja hoogu juurde saavad. See tundub olevat nagu voodoo ja spirituaalmaailma järgmine samm, mis mulle väga sümpatiseeris.

 

Mõnda artisti on võimalik teda kuulates ära tunda, sest tal on omanäoline mängustiil – kas Teil on „oma hääl“?
Jah, arvan, et teatud määral kujundan ja hakkan oma häält leidma. Tänases töötoas rääkisin palju oma hääle leidmisest – kuidas seda leida, kuidas seda arendada, kuidas seda omandada. See on keerukas ja ajakulukas protsess. Ma kirjutasin ja salvestasin kolm albumitäit muusikat, enne kui ma tulin välja oma debüütalbumiga „Flint“. Kõik need lood jäid riiulile ja ma arvan, et see on loomulik protsess oma hääle leidmisel. Ma leidsin oma hääle, kui lõpetasin enda liigitamise teatud žanritesse, sest muusika, mis on mu esimesel albumil, on kokkuvõte muusikatest, mida ma armastan: jazz, elektrooniline, pop- ja klassikaline muusika. Algul arvasin, et muusikaliste žanrite virr-varrist saab probleem, kuid tegelikkuses on see mulle just palju kasu toonud, sest inimestele on see meeldinud.
Nüüd avastan sooloklaveri- ja elektroonikamaailma, mis on minu jaoks päris uus ja põnev.

 

Kuidas Te võrdlete ennast täna isikuga, kes olite viisteist aastat tagasi?
Praegu tean ma rohkem, mida ma otsin, ja olen oma otsingutes kindlasti palju enesekindlam. Kui nihutada tänane kontserdisituatsioon – mina, klaver ja elektroonika – 15 aastat tagasi, siis ma arvan, et see oleks päris hirmus. Varem muutusin enne kontserti väga närviliseks, ma olen õnnelik, et see enam nii ei ole. Aga ma usun, et tänaseks olen juba piisavalt aega kulutanud erinevate situatsioonidega harjumiseks: muusikuks olemine on saanud tööks, mis muudab mind pigem uudishimulikuks kui närviliseks. Kui sa millessegi väga usud, siis see ka töötab, pole põhjust muretseda.

 

Te olete Grammy auhinna omanik. Kuidas on Teie elu pärast võitu muutunud? Kas Teil on rohkem esinemisi, kas teised muusikud tahavad Teiega rohkem koostööd teha kui varem?
(Naerab.) Pean tõdema, et jah. Ma mäletan, et kui me võitsime oma esimese Grammy, ütles Snarky Puppy trummar Robert “Sput” Searight mulle: „Nüüd ainult oota ja vaata, sinu elu hakkab muutuma!“ Tal oli tol ajal kaks ja nüüd on tal juba neli Grammy auhinda ning tal oli õigus. Ma ei uskunud tema juttu, sest tegelikult on see vaid üks auhind, mis märgistab sind, paneb n-ö lipu su mütsi külge. Tõsi, sellel on n-ö gravitatsioonijõud ja, jah, mul on rohkem esinemisi. Grammy auhind on justkui sertifikaat: meie plaadimüük on kasvanud, meid kuulatakse rohkem, tuntud artistid nagu David Grosby või Salif Keita on meile kättesaadavamad. Kuid püüan sellele mitte nii väga mõelda, keskendun pigem uue muusika kirjutamisele.

 

Milline on see imepalsam, mis aitab muusikuna edu saavutada?
Oma teekonna alguses tuleb kindlasti palju harjutada ja oma tehnikat lihvida. Aga ma usun, et see on kulunud jutt. Minu jaoks hakkasid asjad tööle, kui hakkasin olema enda ja ka teiste vastu hästi aus selle kohta, mida ma teen ja mida muusikas otsin. Esialgu ootasin mingisugust suurt pakkumist, seetõttu kirjutasin palju popilikku muusikat, mis polnud ehtne. Oma debüütalbumi „Flint“ andsin välja sel hetkel, kui otsustasin olla mina ise, ja inimestele see meeldis, hakkasin saama positiivset vastukaja. Kokkuvõttes on see olnud kümme aastat proovimist ja katsetamist ning „Flint“ tuli nüüdseks välja ainult kaks aastat tagasi. Ma pole kunagi unistanud Eestis kontserdi andmisest väljamüüdud saalile, aga täna olen ma siin ja see on tore.

 

Kõige tähtsam on järjekindlus ja püsivus ning usk oma muusikasse. Snarky Puppyl läks üheksa aastat ja minul kümme aastat – lihtsalt ei tohi alla anda. Tuleb olla valmis selleks, et enne kui sind märgatakse, tuleb sul teha palju tööd ja see võib olla ajamahukas. On inimesi, kes jõuavad tippu kiiremini, kuid on ka inimesi, kel läheb rohkem aega oma muusika leidmisel. Tähtsaim on olla ehe, leida oma tee ja oma hääl, mis kõnetaks teisi.

 

Kas tuleksite Eestisse tagasi koos Snarky Puppyga esinema?
Jah, kindlasti. Ma ei saa küll midagi lubada, sest oleme hetkel aja maha võtnud, kuna kõik keskenduvad oma teistele projektidele, aga mulle meeldiks see mõte küll.

 

Mis edasi? Kas on mõtteid uue albumi jaoks?
Jah on küll: akustiline naturaalne sooloklaver versus digitaalne, robotlik trummimasin ja nende kahe sümbioos. Ma arvan, et see on huvitav, ja eks näeb, kuidas see kujuneb.

 

BILL LAURANCE (Suurbritannia)
Kumu auditooriumis 1. detsembril 2016

 

Koosseis:
Bill Laurance – klaver

 

Vaata töötoa fotosid siit.

Vaata kontserdi fotosid siit.