Neil päevil – Salong „Tallinn, 1960“

26. november 2009

25. oktoobril korraldas Tallinna Filharmoonia Mustpeade majas salongiõhtu, kus meenutati 1960ndaid aastaid läbi muusika.

Neil päevil, kui Tallinnas esimest jazzifestivali korraldati, olid tänased eesti jazzikorüfeed alles sündimata. Selleks ajaks, kui jazzifestivalide traditsioon 1960-ndate lõpus katkes, olid neist saanud muusikakooli õpilased.

Ühel oktoobrikuu pühapäeval tegid Lembit Saarsalu, Olav Ehala ja Toivo Unt tagasivaate neile kaugetele aegadele, kui tollaste noorte jazziarmastus alguse sai. Ammuseid aegu aitas elustada lauljatar Mare Väljataga, mõistatamist ja äratundmisrõõmu pakkusid aastakümnete tagust Tallinna linnapilti kujutavad fotod ning videokatked kunagiselt, arvatavasti 1960-ndate lõpus toimunud jazzikontserdilt. Salong “Tallinn, 1960” oli avatud.

Kava avanumbrina hakkas kõlama Uno Naissoo pala “Neil päevil polnud algust” instrumentaaltriolt. Seejärel tervitas kuulajaid Mare Väljataga Arne Oidi lauluga “On õhtu käes”. Järgnevad Naissoo laulud maalisid sügisesi pilte, mis kord lohutamatult kurvameelsed kooskõlas koltuva loodusega (“Sügisromanss”), teisalt aga reipad ja lustlikud (“Must mees”).

Meenutati, et 1960-ndatel jõudsid Eestisse nii biitrütmid kui bossanoova. Päris õnnestunud bossanoova-katsetusi tegid ka eesti heliloojad, millest ühe teenimatult unustusse vajunud näitena esitati Tiit Lehto “Ära koo mu käpikuisse päikest”.

1965. aastal alustas oma heliloomingu katsetusi Olav Ehala, kes toona oli muusikakooli I kursuse õpilane. Tema esimene heliteos kanti instrumentaalsel kujul ette ka Salongi publikule. Ehala ise tegeles tollal oma sõnutsi peamiselt “rokiga ja barokiga”, kuid jazziarmastus hakkas lõpuks tallegi külge tänu Lembit Saarsalule, kellega Ehala samal aastal tuttavaks sai, ja kes, olles juba siis suur jazzihuviline, “surus oma maitset peale” ka vastsele tuttavale. Saarsalu omakorda mängis sel ajal oma esimesed soolod, käies asendusmängijana esinemas Kaubamaja 4. korrusel asunud restoranis Kevad ning sai vanematelt pillimeestelt kiita, et “poisil on hea fraasitunnetus, las tuleb teinekordki”.

Nõukogude ajal oli jazzmuusika siiski luksus, seda meenutati ka Salongi kuulajatele, kui kõlama hakkas “Meil laulud aitavad elada, võita”. Mare Väljataga juhtis publiku tähelepanu sellele, et nõukogude ajal see tegelikult nii oligi: rasketel aegadel aitasid laulud inimestel elada ja õigupoolest aitasid laulud hiljem ka võita – laulva revolutsiooni ajal.

Enne seda oli muusika mõeldud eelkõige tantsimiseks. 1960-ndatel levisid Eestisse mitmed teisedki rütmid lisaks bossanoovale. Üks eesrindlikumaid uute rütmide katsetajaid oli Gennadi Podelski, tema sulest pärinevad nii esimene eestikeelne šeik kui lipsi. Neid unustuse hõlma vajunud tantse seekord uuesti meelde tuletama ei hakatud, küll aga kutsuti Salongi publikut kaasa tantsima üht Gennadi Podelski kirjutatud jenkat.

Veel meenutati Eurovisiooni võidulaule 1963. ja 1965. aastast ning tervet Nõukogude Liitu tabanud Marino Marini kultust, millest ei jäänud puutumata ka Eesti. Kui kuulus itaallane (keda muide Itaalias vaevu teatakse) Estonia kontserdisaalis esines, joosti tema peale lausa tormi. Mariniks kehastus sedapuhku Toivo Unt, kelles peituvaid suurepäraseid laulja-andeid publik marulise aplausiga tervitas.

Ühe teise märksa kuulsama mehe saabumisest raudse eesriide taha räägiti toona juba paar kuud varem, väitis Lembit Saarsalu. See oli saksofonist Charles Lloyd, kes esines Tallinnas (paraku tol korral viimaseks jäänud) rahvusvahelisel jazzifestivalil 1967. aastal. Koolipoisid teadsid temast eelnevalt küll ainult nime, seda suurem oli aga nende vaimustus, kui seda fantastilist muusikut oma kõrvaga kuulata said. Nagu selgus, leidus isegi Salongi publiku hulgas üks inimene, kes oli tol festivalil käinud.

Ülemaailmne biitmuusika võidukäik 1960-ndatel ei jätnud puutumata ka Eestit. Salongis mängiti sel puhul üks instrumentaalpala Biitlite loomingust, et jätkata juba kodumaiste tippheliloojate lauludega. Arne Oidi “Kevadine lugu” pani kõik lustlikult vilet lööma, et seejärel anda maad mõtisklusteks Valter Ojakääru vähetuntud laulu „Ööviiul“ saatel. Jätkati Ojakääru populaarse meloodiaga „Oma laulu ei leia ma üles“, enne seda aga sai sõna üllatuskülaline, kes andis üle kingituse Salongi kujuteldava toimumise kuupäevale (25. oktoober 1960) kõige lähemal sündinud inimesele.

Põnevat ajas tagasi rändamise kogemust pakkunud „Salong: Tallinn, 1960“ esinejad plaksutati tagasi ning õhtut jäi lõpetama Uno Naissoo laul „Õnne algus“ sõnadega, mis nagu püüdnuks just äsjaseid taaselustatud mälestusi hajumast säästa: „Sule silmad, kuula vaikust, peida, peida oma pilk. Muidu kardan, et sa haihtud, nagu päikses kastetilk…“

Autor Marje Ingel

25. oktoobril Tallinna Mustpeade majas „Salong: Tallinn, 1960“

Koosseis:
Mare Väljataga – laul
Lembit Saarsalu – saksofonid
Olav Ehala – klaver
Toivo Unt – kontrabass, laul