New York: Maailma jazzitööstus otsib värskeid ideid

11. veebruar 2007

10.-13. jaanuaril toimus New Yorgis jazzihariduse konverents, mis on maailma suurimaks jazziga seotud professionaalide kogunemiseks. Arutelusid ja kontserte jagus varahommikust hilisööni. Tulipunktis olid pea kõik jazzi tulevikuga seotud sõlmküsimused.

New Yorgi tänavapilti põgusalt silmitsedes jääb mulje, et iPod on inimese parim sõber. Kui aastaid tagasi oli metroosõidul kaaslaseks raamat, siis nüüd seadistab suur hulk reisijaid rongis koju-tööle loksudes tillukest muusikamasinat. Uusim meelelahutustehnoloogia on kui jumal, mida kummardatakse ja millega otsitakse lähedust. Ilma iTunes´i, YouTube´i ja MySpace´ita pole täisväärtuslikku elu.

34. International Association for Jazz Education (IAJE, rahvusvaheline jazzihariduse assotsiatsioon) konverentsil poleks justkui sidet virtuaalmaailma ülistamisega. Tegelikult aga oli diskussioonide üheks keskpunktiks just küsimus, kuidas iPodi ja MySpace´i sõltlased tuua elava jazzi juurde ning kuidas luua jazzile laiem kõlapind kõiki moodsaid võimalusi kasutades. Blogid, interaktiivsed kodulehed, mobiilihelinad, fotogaleriid, last.fm, mog.com, pandora.com on vaid murdosa võimalustest, mida veeb jazzi populariseerimiseks pakub.

Jazzimaailma suurkogunemine toimus 10.-13. jaanuaril New Yorgis, meelitades hiidlinna üle 8000 jazziasjatundja üle 40 riigist. Kohalik meedia tituleeris sündmuse tabavalt jazziorkaaniks ja jazzihõimude kogunemiseks. Aruteludel valdas kohati suisa religioosne energia.

Eesti mõistes sarnanes üritus hoiakult ja rahva tiheduselt laulupeoga, ehkki mastaabid piirdusid Sheratoni ja Hiltoni hotellidega. Kella 9st hommikul südaööni välja toimus korraga vähemalt 5-6 arutelu, õpituba, kliinikut või kontserti. Mõttevahetustes kajastus läbilõige nn jazzitööstusest kui tervikust.

Ideedevahetuse meka
„See on maailma jazzikogukonna suurim kokkusaamise koht kõigis muusikaga seotud segmentides. Siin sünnib nii intensiivne koostöö, mida muul viisil pole kuidagi võimalik tekitada,” kinnitas IAJE president Chuck Owen.

”Kui konverentsiga alustasime, oli see vaid muusikaõpetajatele. Nüüd on siin kohal kõik, kes jazziga vähegi seotud. Tutvustatakse kogemusi ja satutakse ideedele, mida vaid oma inimeste ringis ei kuule. Siin ei hakka kunagi igav, kuna koos on professionaalid.”

Hiltoni kolmel korrusel toimus samaaegselt õpitubade ja diskussioonidega jazzimess, kus olid esindatud nii pillivalmistajad kui katusorganisatsioonid, muusikud, klubid ja erinevate riikide jazziesindused. Ekspositsioonide pindala oli vast sama suur kui Eesti Näituste kõik messipinnad kokku.

Suure ühisboksiga olid kohal Põhjamaad. Esinejate seas oli ka soomlaste UMO orkester ning Pekka Pylkkänen´s Tube Factory. Norrakatel on põhjust uhkust tunda, sest nende muusik valiti juba teist aastat järjest Rahvusvahelise Jazzfestivalide Organisatsiooni (IJFO) Noore Talendi preemia vääriliseks. Trompetist Mathias Eicki ootab auhinnana ees tihe kontserditurnee suurematel festivalidel nii Euroopas kui USAs.

„Jazz on Ameerika klassikaline muusika, mida igaüks tõlgendab omamoodi. Lisaks on konverentsil suur hulk inimesi Soomest, Prantsusmaalt, Austraaliast, igalt poolt üle maailma, kes tutvustavad oma käsitlust jazzist. Mis juhtub, kui 10 000 jazziinimest saavad üheks hetkeks kokku? See on suur energia, millest sünnib midagi head tulevikuks,” kirjeldas konverentsi eesmärke Billy Taylor, kel jazzpianisti karjääri juba üle 60 aasta ning kes praegu on hinnatud pedagoog. Konverentsi kontekstis ei tähenda „educator” üksnes muusikaõpetajat, vaid kõiki, kes jazzmuusika edendamisega seotud.

Jazzmuusikud on enesekriitilised
Jazziharidus USA koolides on hetkel heal järjel, ent jazz ise on juba aastaid madalseisus, plaadimüügi näitajad langevad, raadiojaamad lõpetavad töö ning muusikutel pole majanduslikku tagalat, et nad saaksid pühenduda uue loomisele, tõdesid konverentsil osalejad. Siiski puudus neis väidetes enesehaletsuse noot. Pigem oldi enesekriitilised.

„Kui palju meie, jazziinimesed, ostame plaate, käime kontserdil ja klubides?” küsis retooriliselt pianist ja helilooja, teles-raadios saatejuhina jazzi propageeriv Ramsey Lewis. Edulood ja asjatundlikud arutelud süstisid usku, et alustada tuleb iseenda muutmisest ning ideedega, mis esialgu kummalised ja muusikakauged võivad tunduda.

„Charlie Parker, Dizzy Gillespie ja John Coltrane muutsid maailma. Meie siin teame seda. Kas me oleme piisavalt levitanud seda teadmist?” pöördus tuliselt saali poole saksofonist Phil Woods, üks värvikamaid sõnavõtjaid sel konverentsil. „Muutused on ainus kindel ja muutumatu element jazzmuusikas,” innustas pianist Danilo Perez konverentsi avadiskussioonil „Visioon jazzi tulevikust”.

Muusikakollektiivide ühendused – ameeriklaste edukogemus
Mitme mõttevahetuse keskmes olid muusikute ühendused ehk composers/musicians collective´id, mis on tihedas konkurentsitingimuses olnud Ameerikas edukad. Kontrabassimängija Ben Allison rääkis enda juhitud Jazz Composers Collective´i kogemusest, mis pärast 11 väga edukat aastat lõpetas tegevuse, kuna muusikutel oli nii palju tööd ja edukaid projekte, et koosluse järele kadus vajadus.

Just konverentsi ajal alustas mitut bändijuhti ühendav Brooklyn Jazz Underground, kes soovib ühendada organisatoorse töö ja knowhow selleks, et jääks rohkem aega loominguga tegelemiseks ning et ka muusikaga seotud organisatoorne töö oleks professionaalne. Milleks pusida omaette, kui võiks jõud ühendada.

Tanya Kalmanovitch Brooklyni ühendusest kinnitab, et ühistöö loob ka positiivset fooni muusikute ümber ning annab signaali, et tegemist pole ühepäevaliblikatega. See on rahalise toetuste taotlemisel väga oluline.

Üheminutivestlustest tõsise ärikohtumiseni
Vaatamata väga tõsistele teemadele oli IAJE konverents rõõmupidu. See oli üheminuti-kohtumiste aeg vanade tuttavatega, kiirtutvumiste ja visiitkaartide vahetamise maraton, hulk tõsiseid kogemuste vahetamise paneeldiskussioone.

„We should keep in touch,” kõlas naeratuste saatel pea igal sammul. Selle kinnituseks saabub e-postkasti üha uusi sisukaid kirju uutelt tuttavatelt, mis annab märku, et ideed lähevad liikvele sõltumata vahemaadest ja kultuuritaustast.

Asjatundlikke õpitube jagus nii proffidelt proffidele kui ka õpilastele. Hea idee oli infotund „Ask the experts”, mis tähendas 10 minutist seanssi, kus algaja muusik sai küsida midagi olulist oma ala profilt. Greg Osby, Christian McBride ja Marcus Miller olid musterintervjueerijad, meelitades Ornette Colemani, Roy Haynes´i ja John Scofieldi avameelitsema.

Hilton ja Sheraton ööpäevaringses jazzirütmis
Õhus oli palju muusikat varahommikust hilisööni, olgu selleks kooliorkester või hoopis Matt Wilsoni, Avishai Coheni või John Patitucci grupid. Charles Tolliveri Bigband lausa särises terviklikkuses, pannes konverentsile energiapommina mõjunud punkti.

Konverentsi viimast päeva saatis paraku ka leinameeleolu, sest just samal ajal kui New Yorgi jazziringkonnad pidutsesid, kaotas jazzimuusika kaks suurkuju. Surid saksofonist Michael Brecker ja pianist Alice Coltrane. Enamus muusikuid pühendasid oma laupäevased kontserdid just neile.

Vaatamata kurvale teatele läks elu siiski newyorgiliku kiirusega edasi. Hotellide lobbybaarides täpsustati tõsiseid koostööplaane ning genereeriti uusi koostööideid, millest nii mõnigi lähitulevikus ka Eestit puudutab. Just Hiltoni hotelli hommikusöögilauas sai aprillis toimuv Jazzikuu selle autori John Hasse soovitustes viimase lihvi.

NEA Jazz Masters sai 7 uut liiget
Heldelt ja väärikalt tunnustati galakontserdil silmapaistvaid muusikuid. 25. korda jagati USA jazzi kõrgeimat tunnustust – NEA Jazz Masters auhinda, millega kaasneb ka 25 000 dollari suurune preemia. Auhind sarnaneb enim meie Kultuurkapitali aastaauhinnaga. Tänavu said selle Toshiko Akiyoshi, Curtis Fuller, Ramsey Lewis, Jimmy Scott, Frank Wess ja Phil Woods.

Valitute seas oli ka jazziajaloolane Dan Morgenstern. Milt Hintoni fotograafi-auhinna sai briti jazzifotograaf David Redfern, kes 1960ndaist on jäädvustanud pea kõiki jazzi suurkujusid ning ta kureerib endanimelist muusikafotokogu Redferns, mis koondab üle 160 000 pildi ligi 500lt professionaalselt muusikafotograafilt.

Fookuses Prantsusmaa
Traditsiooniliselt on IAJE konverentsi fookuses üks Euroopa tugeva jazzitraditsiooniga riik. Tänavu tutvustati Prantsuse jazzi. Oli ju Pariis üks esimesi paiku Euroopas, kus 90 aastat tagasi algas nö Euroopa-Ameerika jazzi armastuslugu.

Prantsuse jazzi esindas IAJE konverentsil ligi paarsada inimest, peakangelaseks Michel Legrand. Erinevates koosseisudes sai kuulda Didier Lockwoodi, Richard Galliano´d, Sylvien Luc´i. Prantslaste kontserte jagus ka klubidesse. Blue Note´is toimus Prantsuse jazzi festival „French Corner”.

Vaadake, kuidas osatakse hinnata jazzi Euroopas, mainiti nii mõnelgi diskussioonil. Riiklikud süsteemid eraldavad kopsakaid summasid ning jazzi elujõulisena hoidmiseks toimivad võimsad süsteemid, toodi Euroopat eeskujuks.

Siiski jäi kontinentidevaheline võrdlemine tahaplaanile, sest jazzmuusikuid üle maailma ühendab palju teemasid, mida ei kängitse asukoht või poliitilised eelistused. Nii pakuti palju ideid, kuidas muuta jazz põnevaks juba algklasside õpilastele, kuidas kasutada muusikutele mõeldud tehnoloogilisi vahendeid nii muusika loomisel kui muusikaõpetuses.

Meediadiskussioonidel keskenduti teemale, kuidas tekitada ja hoida suurtest väljaannetest ning muusikakorporatsioonidest sõltumatu ja professionaalne jazzimeedia. Selle võimalikkuse näiteks on veebiväljaanne ja ajaleht AllAboutJazz. Räägiti uute esinemispaikade leidmisest ning erinevate kunstivormide ühendamisest jazzis.

Inimesed ei pruugigi teada, et neile meeldib jazz. See teadmine peaks jazziga tegelejail uusi lahendusi välja mõeldes alati kuklas tiksuma, jäi kõlama tulevikku suunatud sõnavõttudes.

35. IAJE aastakonverents toimub 9.-12. jaanuaril Torontos.

Autor Madli-Liis Parts
New York, jaanuar 2007