Nils Frahm liigutas publikut pisarateni

21. aprill 2013

20. aprilli õhtu Merepaviljonis juhatasid sisse Taavi Kerikmäe ja Eric Echampard’i julged ja huvitavad improvisatsioonid, kuid õhtu tõeliseks tipphetkeks kujunes Saksamaa noor klaveritalent, vaid 30-aastane helimaalingute meister Nils Frahm, kes võlus publikut niivõrd, et kuulajad tardusid vaikusesse ja mõne inimese silmis oli näha lausa liigutuspisaraid.

Nõiduslikuna mõjunud Nils Frahmi pühendumine ja kirg oli näha igast äkilisest käeliigutusest ja seljaküürutusest. Klaver oli lihtsalt tema kätepikendus. Lisaks vaieldamatult fantastilisele klaverimängule naerutas Frahm palade vahel publikut heale tuttavale omase sõbralikkusega. Frahmi lugude vaiksemates kohtades andis vaid paviljoni katusel laperdav tuul teada, et oled endiselt kontserdisaalis ja mitte nirvaanas.

Frahm suutis klaverist välja võluda selliseid helisid, mida ei oskaks oodatagi. Pikad südantliigutavad lood kandsid kontserdisaali edasi pianisti siirast armastust muusika vastu. Frahmi korraga kahel klaviatuuril üliosavalt ja väledalt mängivad käed ning see, kuivõrd sügavalt artist enda muusikasse sisse elas, tekitasid publikus imetlust.

Publiku muljeid kogusid Marion Pärtin, Maarja Hindoalla ja Ave-Lii Idavain.

Sandra (24), tudeng ja kontserdikorraldaja: Minule väga meeldis, väga ilus oli. Esimene osa oli selline huvitav, ma ausalt öeldes pole enne Taavi Kerikmäed kuulnud ja mul oli huvitav vaadata, mida ta klaveriga teeb. Aga Nils Frahmi oli väga, väga ilus kuulata.

Andres Noormets (49), Endla teatri lavastaja: Ma tulin Frahmi kuulama, ma ei teadnud, et Taavi Kerikmäe ja prantsuse trummar on seal ees, see oli väga suur üllatus, mulle väga meeldis. Mulle alguses tundus, et nad on kompositsioonitüved kokku leppinud, aga et kohapeal kokku mängisid, oli veel parem üllatus. Alguses tõepoolest tundus, et Taavi on komponeerima hakanud, aga seda parem on, et ta seda tegema ei ole hakanud ja et spontaanselt sai kokku mängitud. Nilsi muusikat tean päris hästi ja olen mitmeid aastaid kuulanud, kõik ilmunud albumid on minimaalselt digitaalselt olemas, aga ka füüsilisel kujul. Algas “Wintermusik”’iga, mille puhtjuhuslikult ostsin, sest mulle meeldib osta plaate, mille ümbris mulle meeldib ja siis olla valmis selleks, et sisu on sama hea kui ümbris. Seekord oli. Seda plaati olen tõepoolest väga palju kuulanud.

Mulle kontsert tõesti meeldis, ta ei mänginud ainult uusi lugusid, aga see oli täielik läbilõige sellest, mida ta on teinud, nii “The Bells”’i, “Wintermusik”’i kui uute plaatide pealt. Uus tõsine muusika saab kokku rokiliku mõtlemisega, ühte või teist esiplaanile seadmata, kus tunnetus on rokkmuusikast ja eksperimentaalsema poole pealt ning helikõlad on justkui klassikalisest muusikast, mis kõik kokku moodustab asja, millest tundub et iga inimene aru saab. 

Eve Noormets (48), tantsuõpetaja, koreograaf : Nils on väga tantsuline muusik. Ma olen väga rahul praegu, mul hing ja ihu tantsis kaasa ja ma nautisin seda täiega.

Paul Beaudoin (53), helilooja: Põnev oli kuulata neid kaht pianisti, kes mõlemad toetusid Ameerika modernistlikule traditsioonile. Kerikmäe alustas oma free jazz-setti prepareeritud klaveril, millega katsetas juba John Cage 1940. aastatel. Klaveri saundi muutes astus Taavi sujuvalt Echampard’iga dialoogi. Ka Nils Frahm kasutas oma kompositsioonide esitamisel erinevaid ebatraditsioonilisi, muuhulgas IKEA’st ostetud materjale. Ta kasutas ka elektroonilist delay’d. Kordused Frahmi muusikas meenutasid mulle Ameerika minimalistlikke heliloojaid nagu Philip Glass ja Steve Reich.

Gerhard Lock (35), muusikateadlane: Kontserdi esimene pool oli vapustavalt kaasahaarav ja kõlavärvide ja  muusikalise väljenduse teeninduses efektide poolest hästi põnev. Teine pool oli küll ilus ja kuulaja võis minimalistlikusse kõlamaailma end vabalt unustada, kuid mõlemad pianistid eristusid nii tehnika valdamises kui n-ö riski võtmises. Kerikmäe teada-tuntud professionaalsuses ja sügavalt pingestatud musikaalsuses võtab improviseerimisel õigel hetkel vajaliku riski, ületab koos Eric Echampardiga vapustavalt kindlalt ja mänglevalt kõikide stiilide piire – õigemini, mõlemad ei tunnegi piire ja seetõttu ei rakendugi nende puhul tegelikult ei stiili mõiste ega riski võtmise metafoor. Nils Frahmi muusika seevastu on rütmitasandil puhas meditatiivne minimalism, mis on iseennesest väga väärtuslik, kuid harmoonia tasandil jääb ta  klassikalisele-romantilisele funktsionaalharmooniale truuks, s.t. ei võta riski väljendada oma musikaalsust väljaspool kindlat harmoonilist raamistikku, ta isegi ei kaldu (neo)impressionismile, ehkki see lisaks tema muusikale eksootilisust ja värskust.

Frahmi  muusika on n-ö easy listening, mille puhul piisab, kui muusikalist eritausta omamata sulgeda silmad ja kulgeda kindlal harmoonilis-pulseerival territooriumil. Kerikmäe/Echampardi improvisatsioonid seevastu haarasid aktiivset kuulajat vahetult metafoorsesse ürgsesse voolu, mis võib viia seni avastamata piirkondadesse hoolimata ohtudest, mis seal varitseda võiksid. Kusjuures kindlustunne neid kuulates ei kadunud mul  hetkekski ära. Frahmi lisaloo (vaatamata esimesele loole, kus ka tema kasutas klaverit põnevaid kõlasid tekitades löökpillina) harmooniakäsitlus oli ometi huvitavam, kuid jäi mulje, et ta siiski ei julge täesti vabalt lennata. Loomulikult lisas piisavalt doseeritud süntesaatori kaasamine põnevaid tämbreid juurde, kuid võib-olla veelgi veenvam oleks ta muusika, kui ta riskinuks nõnda tihedat-kulminatiivset faktuuri ilma elektrooniliste efektide abita mõlemast instrumendist välja võluda. Publikule see kontsert igatahes  meeldis ja seda võib selliselt laiemale publikule suunatud sündmuse puhul pidada igati õnnestunuks.

Anna (22), jazzihuviline Soomest: Ma olen väga rahulik, aga samas elevil, ma armastan Nilsi (muusikat). Ma olen tema kontserdil Berliinis käinud, aga see oli väiksemas saalis, siin oli valgus nii hele, et ma ei tundnud sellist melanhoolset tunnet nagu tookord.

Ilona (16), jazzihuviline Soomest: Ma armastan Nilsi, sest tema muusika on nii emotsionaalne ja ilus, see tekitab minus väga sügavaid emotsioone. Ma nägin teda esimest korda live’is.

Terri (41), joogaõpetaja: Ma olen väga liigutatud. Ma tajusin tema hästi suurt armastust oma instrumendi vastu ja muusika vastu, mis väga hästi ka siia saali peegeldus. Hästi olemuslik, ta oli nagu selle pilliga üks ja muusikaga üks, hästi autentne.

Henry (47), ettevõtja: Väga soe tunne on sees, olenemata madalast temperatuurist saalis.

Maarja-Liis Ilus (32), laulja: Mulle väga meeldis just see, et tal on väga omapärane stiil ja see on kohati selline hüpnootiline, lihtsad motiivid, mis jäävad kuidagi kõlama kõrvus. Ma olin nii võlutud sellest, et mind ei häirinud külm ega see, et see telk ise kohati tekitas helisid tuulega, see muusika haaras nii endasse. Ja ma väga austan neid instrumentaliste, kes suudavadki oma pilliga niimoodi köita publikut.

Elina Pähklimägi, näitleja: Kohutavalt ilus kontsert. Ei olnud Frahmi varem kuulnud. Panin silmad kinni ja nautisin. Lihtne, aga väga mõjus. Unustasin täiesti ära, et olen linnakeskkonnas. Selline tunne, nagu oleks mingis klassikalises kontserdisaalis olnud. Nautisin sajaga!

Andrus Purde, turundusspetsialist: Lisaksin, et me tähistame siin tähtpäeva, ja see kontsert oli peaaegu sama ilus kui meie tähtpäev. 

Mathura, kirjanik ja kunstnik: Tulin Nils Frahmi pärast. Olen tema plaate ka raadios mänginud. Frahm oli väga hea. Ta on plaadi peal ka hästi tundlik ja lüüriline. Plaadi peal on neid vaikseid momente veel rohkem, kontserdil on raskem mängida ühte nooti kümnesekundilise pausiga. Ta tundus inimesena ka hästi lihtne ja sümpaatne oma lavaolekuga. Kerikmäe oli minu arust liiga intellektuaalne. Jäi pisut igavaks. Tundus, et kolmanda palaga said nad end rohkem käima. Tekkis mingi sisemine olek ka rohkem. Teisalt on see eksperimenteerimine klaveriga väga põnev.

Madis Kubu, muusik: Mulle väga-väga meeldis. Olin fänn juba varem ja kontsert oli parem kui plaadil. Ma jooksengi nüüd plaati ostma!

Elisa (24), vanemassistent: Ennekuulmatu ja ennenägematu nende sõnade väga heas tähenduses. Kahju, et sellised talendid nagu Taavi Kerikmäe jäävad laiemale publikule märkamata. Meedia nendest ei kirjuta ning nad jäävad tahaplaanile. Ainult selline üritus nagu Jazzkaar toob nad pinnale. Külm hakkas.

Marion, veebireporter: Eksperimentaalsuse poole pealt rabas mind Kerikmäe ja Echampard’i esitus. Ettekande ajal jõudsin veel mõelda, kui palju on improvisatsiooni ja mil määral on struktuurid paika pandud. Hiljem selgus, et polnudki midagi kokku lepitud. Muusikaline dialoog toimis suurepäraselt ja Kerikmäe lähenemine klaverile oli minu vaatevinklist agressiivne, pressides sellelt välja kõik, mis vähegi võimalik.

Nilsi esimene lugu tõi minu kujutlusse moderntantsu viljeleva tantsupaari, see oli väga inspireeriv ja romantiline pala. Üleüldises plaanis tundsin end teda kuulates turvaliselt, olid selged piirid ja struktuurid, mille raames sai lasta mõttel lennata, rohkem polnudki vaja. Puudu jäi ootamatustest ja üllatustest, samas tundsin, et ta looming on täiesti terviklik, võib-olla polegi vaja midagi ennekuulmatut ja eksperimentaalset sinna lisada.

Merepaviljon, 20. aprill 2013, kell 18:00
Nils Frahm/Taavi Kerikmäe & Eric Echampard

Koosseis:
Nils Frahm – klaver
Taavi Kerikmäe – klaver, elektroonika
Eric Echampard – trummid, elektroonika