Nils Landgren - Festival Jazzkaar

AADRESS: Pärnu maantee 30-5, Tallinn 10141

TELEFON: +372 666 0030

EMAIL: info(ät)jazzkaar.ee

21/04/2004 Nils Landgren

Arvustused

Trombooniga rootslane mängib rootslaste igihaljad meloodiaid, tema tõlgendus on pisut ootamatu.

Pärast mitut popjazzi kategooriasse sulanduvat plaati saksa plaadifirmale ACT Records, võis tipptrombonistilt midagi taolist oodata küll. ABBA on minevikku vajunult juba pisut camp, diskoajastu esindajana ka piisavalt glam. Jazziga polnud tal tollal vähimatki pistmist ning funk oli selles põhjamaises popnelikus sees vaid sedavõrd, kuivõrd kajas sedasorti rütmi disco-vasaraga haamerdavas tantsubiidis. Pealegi on ka disco-määratlus ABBA puhul pigem kaudne kui otsene, kuna oma aja popparitena servnesid nad disco’ga vaid pisut. 1970ndatel oli see lihtsalt domineeriv popmuusika ning sellega pidid arvestama kõik, isegi jazzimehed.
Landgren, kes oma funk-unitiga käis aastaid tagasi mängimas ka Jazzkaarel (kuigi mitte pealaval) on esiteks rootslane ehk kaasmaalane. Teiseks on tema funk-kiindumus teada asi. Kolmandaks on temas vanas eas välja löömas samasugune pop-ihalus nagu disco-ajastu paiku see kummitas hulka vanemaid jazzihärrasid, kes ei häbenenud teha lõbusate poprütmidega fusion-plaate, kuna arved vajasid maksmist ja “oma maja ette oma autoga” sõita tundus ahvatlev.
Kuid Nils Landgren on oma poptõlgendusega praegusest popjazzi peavoolust pisut eemal. Äraleierdatud Ameerika Lauluraamatu melanhoolsed-nostalgilised retroleheküljed ei ole selle plaadi teema. Jazzimehed on ABBAst seni üldiselt eemale hoidnud, sest pole leidnud õiget konksu, millega haakida. Head meloodiad küll (ja jazzis on häid viise ju alati töödeldud), kuid miski on hoidnud seina vahel ja töötluste hulga minimaalse. Seega on Landgren oma julguse või jultumusega astunud olulise sammu. Ajastus on kasvõi selle poolest perfektne, et tänavu möödub 30 aastat hetkest, mil rootsi kvartett tegi Eurovisooni-võiduga rahvusvahelise läbimurde suurele areenile.
Ja 25 aastat tagasi, siis veel õige noore muusikuna mängis Nils Langren stuudios päris-ABBA hitile “Voulez-Vous” tromboonipartii. Sõprus Benny Andersoniga on väldanud sestajast saati ning selle üheks märgiks on Andersoni osalemine plaadi lõpuloos “When All Is Said And Done”.
Salvestuskohaks on mõistagi seesama Polar Studio Stockholmis, kus ABBA oma hitid valmis treis ja mis varsti oma uksed kahjuks kinni paneb.
Plaadi avaja “Money Money Money” on klassik, millest töötlus on vähe järele jätnud. Üksnes lühike ja ülituntud refräänijupike on kontakt minevikuga. Synth-bassiga funk on just selline, mida mõned arenenud rahavaistuga mustad härrasmehed mängisid 70ndatel, kui ABBA oli popp. Kuid nemad tegutsesid teises universumis ja valge publik ei teadnud neist suurt midagi. Landgreni töötlus tabab päris hästi seda šnitti. Vürtsiks pisut räppi, lõppu jätsikas klahvpillisooli ja asi vask.
“Knowing Me Knowing You” meloodiakeerd varjub alguse räpideklamatsiooni taha. Laisalt ja lõõgastunult kulgeva välisilme taha poetuvad mõned kenad soolod (Tinn Brönner trompetil ja Landgren ise tromboonil). Landgren laulab, kuid vokaali eriti ei pane tähelegi, kuna see on miksitud kuhugi keskmisele plaanile ja see on hea. Naishäältena soleerivad mitmes loos mahlaka ekstaatilise häälega Sharon Dyall ja Victoria Tolstoy.
Kauni pealkirjaga “Thank You For The Music” gruuvib a-aa-eee-glaselt, hämmondi imitatsioon vilistab sahinal taustal, Henrik Jansoni kitarr puistab hõredaid noote ja akorde. Jazz hoitakse kogu aeg lähedal, kuid mitte esiplaanil. Hooletu tähelepanuga kuulaja ei pruugi seda osa märgatagi. Ka funk, see plaadi nimes antud lubadus, ei ole just alati kohal.
Hea on “Gimme Gimme Gimme” laisk eurofunk, “Dancing Queen’i” hüpnootiliseks muutuv lõpp.
Pehme tugitool on taolise plaadi kõige tõenäosem kuulamiskoht. Toasussis jalg tatsab rütmi kaasa. Arvatavasti ei mängi plaat liiga valjult. Telekas jookseb DVD. Midagi glamuurset, midagi varem tuttavat. Ei häiri, aegajalt kutsub kuulama, kuid ei hoia kaua enda küljes kinni. Ideaalne taustamuusika lahjendatud jazzi ja igihaljaste viisidega, mis kajavad soulikalt.
Benny Andersoni klaver lõpuloos on hea boonus. Ta mängib ilmeka tundega, kuulama naelutava küpsusega, ilma meeldida tahtmise pingeta. Victoria Tolstoy laulab õigeid sõnu – kui kõik on öeldud ja tehtud.

Lood plaadil:

1 Money, Money, Money
2 Knowing Me, Knowing You
3 Voulez-Vous
4 Thank You For The Music
5 Super Trouper
6 Summer Night City
7 Gimme! Gimme! Gimme!
8 The Name Of The Game
9 Dancing Queen
10 Take A Chance On Me
11 SOS

+ Bonustrack:
12 When All Is Said And Done