Nils Landgreni ja JazzBaltica Ensemble’i demokraatlik jazz

25. aprill 2014
Mariliis Rannama

JazzBaltica Ensemble näis kohale tulnud rahvahulga põhjal oodatud ja populaarne esineja. Muusikute oskuslikus pillimängus ei pidanud publik kahtlema, üllatusena mõjus aga Nils Landgreni pehme vokaal, mis mitmes loos trombooniga vaheldumisi kõlas.

Kui kontsert paari sõnaga kokku võtta, tooksin välja kolm selgelt eristuvat joont: populaarmuusika töötlused, kaunite soolodega originaalpalad ja funk.

Saabusin JazzBaltica Ensemble’i kontserdile oskamata eelseisvast midagi kindlat oodata või eeldada. Teatavasti on pika traditsiooniga suure ansambli ainsaks algsest koosseisust säilinud liikmeks Nils Landgren, ülejäänud muusikud on aja jooksul vahetunud. Seekord olid muusikud pärit Saksamaalt, Rootsist, Soomest, Taanist ning Raivo Tafenau näol Eestistki. Võib arvata, et iga liige annab ansamblile killukese oma olemusest – trombonist ja ansambli kunstiline juht Nils Landgren rõhutas, et JazzBaltica Ensemble on demokraatlik koosseis, millele kirjutavad peale tema lugusid ka mitu teist liiget.

Kontsert algas saksa trombonisti Janning Trumanni kirjutatud hoogse looga ning teisena tuli esitusele perkussionist Lisbeth Diersi kirjutatud aafrikapärane pala. Ei tule tihti ette, et jazzkontserdil kõlab Aafrika pöidlaklaveriks nimetatava kalimba soolo, pealegi nii oskuslikult mängitud! Diers ei piirdunud aga rütmipillidega – nii enda kirjutatud palas kui ka mõnes teises loos esines ta lisaks vokalistina.

Ehkki kontserdil tuli esitusele rohkesti tuntud lugude töötlusi, pean neist üheks kaunimaiks arranžeeringut ameerika muusiku Leon Russelli palast “This Masquerade”, milles Nils Landgren oma südamlikult ja mahedalt tenorihäälelt väga oskuslikult keerukale tromboonisoolole ümber lülitus. Kitarrist Sandra Hempeli kirjutatud “What If?” lubas särada meisterlikul Hempelil ning trompetist Verneri Pohjola tõusis esile eelkõige Ornette Colemani “What Reason Could I Give” äärmiselt mõtlikus ja vaikses esituses. Populaarmuusika töötlustest oli suureks üllatuseks 80. aastate hittlugu, ansambli Mr. Misteri “Broken Wings”, kus vokaaliosa oli jällegi Nils Landgreni kanda; kõrva jäi ka Burt Bacharachi “Me Japanese Boy, I Love You” Pohjola esituses.

Pean kontserdi üheks paremaks hetkeks spetsiaalselt Jazzkaare jaoks kirjutatud “Baltic Jam’i” esitust. Tegemist oli kontrabassimängija Eva Kruse teosega, millest ei puudunud kuulajate õnneks  ka suurepärane bassisoolo. “Baltic Jam” eristus selgelt teistest lugudest – kontserdi rütmikaim, funk-mõjutustega pala ergutas kuulajad toolidelt püsti ning ka muusikute silmadest peegeldus mänglev rõõm. Lisaloona kõlas samuti hoogne funk, mis, kui ma ei eksi, on mitme laval olnud muusiku üheks armastatud stiiliks. Suure rütmipillide austajana pidin aga kontserdi lõppedes tõdema, et trummisoolot seekord ei tulnudki.

NILS LANDGREN & JAZZBALTICA ENSEMBLE
24. aprillil 2014 kell 18 Merepaviljonis

Koosseis:

Nils Landgren – tromboon, vokaal
Raivo Tafenau – saksofon
Verneri Pohjola – trompet
Janning Trumann – tromboon
Sandra Hempel – kitarr
Eva Kruse – bass
Lisbeth Diers – löökpillid ja vokaal
Anders Kjellberg – trummid