Nobit: rütm ja veelkord rütm on kõige alus

13. märts 2006

Riovolti hing ja looja Norbert “Nobit” Küpper räägib oma intervjuus Ester Eggertile nii oma muusikufilosoofiast kui ka jazzmuusika hetkeseisust Saksamaal.

Ansambli Riovolt liider Norbert “Nobit” Küpper oli kontserdijärgsel hommikul valmis heatujuliselt mõtteid vahetama. Naeratus püsis tema näol terve vestluse jooksul, mille lõppedes järgnes kiituste laviin eesti publikule ja arvamus, et laupäeva õhtu Tallinnas ei saa igav olla.

Nobitiga kohtus Ester Eggert.

Keda või mida peate te enda suurimaks mõjutajaks muusikas?
Suurimaks mõjutajaks muusikas… neid on palju. Kui kasvasin suuremaks ja hakkasin muusikat tegema, mängisin põhiliselt jazzi ja fusionit ning sealt tulid juba mõningased brasiilia mõjud, sest jazzis on palju bossa novasid ja mulle meeldis selliseid asju mängida. Mõjutusi on raske nimetada. Trummarina mõjutas mind palju Billy Cobham ja Peter Erskine, aga see oli ammu. Teisi nimesid on raske nimetada, sest neid on nii palju.

Nimetage viis kõige tähtsamat elementi oma muusikas.
See on lihtsam. Muidugi rütm, mis on pea kõige olulisem element. Kuna me segame brasiilia muusikat elektroonilisega, on rütm mõlemas väga tähtis. Brasiilia muusika on puhas rütm ja elektrooniline muusika sõltub rütmist palju. Arvan, et kolm viiest elemendist on rütm, rütm ja rütm ning stuudios meeldib mulle väga, kui kõik on hästi arranžeeritud. Ja… noh las olla neli.

Tänapäeval ütlevad mitmed noored muusikud, et nad on svingi mängimiseks liiga head. Mis teie sellest arvate?
Millegi jaoks ei saa liiga hea olla. Svingi võib mängida hästi ja svingi võib mängida ülihalvasti. Nii on igasuguse muusikaga. Ka näiteks Saksamaal näen ma, et on palju noori muusikuid, keda tõesti huvitab jazz, mis erineb ehk 15 aasta tagusest olukorrast. Hea ei ole mitte ainult see, et noored mängivad jazzi, vaid ka see, et nad tahavad mängida rohkem kui ainult seda. Nad tahavad lõhkuda piire. Minu bändikaaslased siin on ka üsna noored ja nad on jazzmuusikud. Uute noorte jazzmuusikute puhul on hea see, et nad ei ole jazzis kinni, neil on väga avar silmaring. Ma tean mitmeid Müncheni muusikuid, kellel on nii elektroonilised projektid kui teistsugused asjad.

Mis te arvate, milline võiks jazz olla kahekümne aasta pärast?
Ma arvan, et klassikaline jazz nagu bebop jääb alati nagu on jäänud klassikaline muusika. See ei kao kunagi. Ilmselt on avangard sarnane nagu see oli juba 80ndatel ja nüüd segatakse seda elektroonilise muusikaga. Riovoltis on palju jazzilikke elemente, kuigi see on elektroonikaga segatud brasiilia muusika. Muidugi ei mängi me jazzi, aga see on jazzilik ja nüüd on tendents pöörduda tagasi juurte juurde. Midagi nagu Five Corners Quintet – nad mängivad jazzi, aga nad mängivad seda tantsulise suhtumisega. See ei ole ehk kõige avangardsem külg jazzis, kui on selge, et jazz pole surnud – see püsib.

Defineerige sõna „mainstream.“
Ma arvan, et mainstream on puhas sving ja bebop, mis ei segune teiste stiilidega.

Kõik artistid tahavad olla mingil moel unikaalsed. Kuidas seda saavutada?
Ma arvan, et kõik on unikaalsed. Niipea kui sa mängid pillil või laulad mõne noodi, teed sa seda omal moel. Ainukese asjana peab olema julgust ja loovust arendada oma stiili, oma enda spetsiaalselt segu. Kõik kunstnikud ja mitte ainult muusikud peavad oma eriala omandama. Nad vaatavad teisi tegutsemas ja mõtlevad „woow, see on tõesti lahe.“ Nii saavad nad mõjutusi ja aretavad midagi unikaalset.

Milline oleks muusika kui jazz ei oleks sündinud?
Sellest on võimatu mõelda. Võib-olla oleks klassikaline rokk, sest ma arvan, et see, mis oli enne jazzi tuli klassikalisest muusikast ja jazz tuleb bluusist, mustade muusikast, ja kui see ära võtta siis võib järgi jääda ehk mingisugune valgete rokk.

Kas Saksamaa noortele meeldib jazz?
Jah. Jazz oli palju vähem populaarne. Näiteks avati eelmisel aastal Hamburgis klubi. Viimaste aastate jooksul olen näinud kahte arengut. Esiteks hakkab jazz jälle noori muusikuid huvitama. 80ndatel ja 90ndatel huvitas neid popp-muusika. Teiseks on ka publik jazzile avatum. Arvan, et see on tingitud bändidest, kes paigutavad muusika modernsesse, peaaegu klubilikku olustikku.

Kas teil on peale Riovolti veel projekte?
Jah, mul on trio nimega Bossa Tres, mida ma hakkasin tegema, sest Riovoltiga on meil alati laval arvuti, Riovolti puhul ei ole laval laiv trumme. Muusikuna, kes hakkas 11aastaselt trumme mängima, tahan ma mängida laivis. Sellel on eeliseid ja puuduseid. Bossa Tres sai alguse sellest, et oli vajadus teha mainstreami, käsitsivalmistatud muusikat. Me mängime põhiliselt standardeid – nii brasiilia kui jazzi. Nii et tegemist on trioga – kontrabass, klaver ja trummid. Lisaks mängin ma veel bändis nimega High Fly koos Riovolti saksofonimängijaga. Me teeme latiino jazzi püüdes saavutada võimalikult 60ndatepärast heli. Nagu ma ütlesin, on selle bändi siht rangelt tantsupõrand. Aga latiino jazzi sekstetiga tahame me gruuvida.

Kas muusikute elu Saksamaal on lihtne?
Jah ja ei. Euroopas on rikkaid riike nagu Suurbritannia, kus muusikud elavad hästi. Ma ei ütleks, et see on lihtne, sest lihtne tähendab midagi muud. Ma arvan, et elu ei ole kusagil muusikutele lihtne. On nii palju takistusi. Raske on saada tööd ja inimesed ei maksa, kui sa just väga kuulus ei ole.

Kas valitsus toetab jazzi?
Mitte eriti, nad toetavad klassikalist muusikat.

Miks teid Nobitiks kutsutakse?
Elasin aastaid tagasi mõne inimesega koos ja nende hulgas oli üks kutt Ameerikast, kes kutsus mind Nobitiks. Mulle lihtsalt meeldib see nimi. Nobit on ainult hüüdnimi, mis ei tähenda midagi. Sellel pole midagi tegemist arvuti bittide ja baitidega. Aga see on naljakas, sest mõned inimesed saavad sellest aru kui Nobeat, mis on ju täiesti vale (naerab).