noJazz raputas publiku tantsule

02. oktoober 2004

1. oktoobril esines uues Rock Cafes hoogne ja kelmikas noJazz Prantsusmaalt. Publik tunnistas selle üle pika aja parimaks tantsujazzi bändiks, kes siinmail esinenud.

Reede õhtul 1. oktoobril tähistas jazzirahvas rahvusvahelist muusikapäeva ansambli noJazz pilli järgi tantsides. Prantslased põikasid Eestisse juba teist korda, seekord tutvustamaks oma uut plaati “noLimits”.

Kahetunnine kontsert tõi Sossi klubi hoovis peatselt avatava rockiklubi Rock Cafe rahvast täis. Möllav jazzuline ja klubiline funky pani igas vanuses kuulajad alul tagasihoidlikult kaasa tammuma, hiljem juba suisa hüppama. Publiku soe vastuvõtt tõi noJazzi pärast kontserdi ametlikku lõppu korduvalt lisalugudeks tagasi. Kõlasid palad nii uuelt plaadilt kui ka möödunud aasta Jazzkaarelt tuttavad viisid.

Jazzkaare veebitoimetus uuris, millise mulje jättis noJazz kuulajatele.

Renee (39), automüüja:”Sõber kutsus. Ütles, et uus klubi avatakse. Väga lahe kontsert oli, muidu poleks jäänud. See oli minu esimene jazzikontsert üldse. Mulle meeldib ikka rohkem eestikeelne muusika ja ilusad viisid. Meeldis, et noJazz oli energiline ja suhtles publikuga kuidagi viisakalt. Ei kujutanud ette, et 40aastased inimesed võiksid ka hüppama ja tantsima hakata. Endal ka lõi jalg täitsa rütmi kaasa. Finaal oli äge – tüdrukud tõsteti lavale tantsima.”

Liis(23), ajakirjanik, mõtted paar päeva pärast kontserti:”Ausalt öeldes ma ei oska selle kontserdi kohta suurt midagi öelda. Tegemist oli niivõrd hea asjaga, et see võttis absoluutselt sõnatuks. Vahetult peale kontserti oli tunne üsna väga eufooriline, muusika oli olnud lihtsalt nii hea.
Tänu heale kolleegile, kes pisut sularaha laenas, olen pea kõik viimaste päevade ärkveloleku tunnid keerutanud masinas nende plaati ja tahan ikka veel ja veel kuulata.

Laivis oli muidugi asi tegelikult parem kui plaadil, aga mulle jääb alatiseks mälestus, kui vinge oli nende kontsert; kui äge oli see emotsioon, mis ma sealt sain; kui naljakad olid nende kostüümid ja kui veider ning vahetu oli nende lavaline liikumine. Ning see paneb mind plaati kuulates naeratama ja (vähemalt vaikselt omaette) varvast kõlgutama. Mulle tohutult meeldivad igasugused friigid ja noJazzi kutid on kahtlemata väga-väga veidrad.
Hakkasin hiljem mõtlema, et millal enne noJazzi sellise kontserdielamuse sain. Meelde tuli ainult 2003. aasta Viljandi folgi Haydamaky kontsert öötelgis.”

Triina (27), psühholoogiatudeng:”Väga meeldis, et sai tantsida ja muusika oli niisama kuulamiseks huvitav. Käisin neid kuulamas ka Jazzkaare ajal. Siis oli vist vaskpille rohkem? Klahvpillimängija kehakeelt oli huvitav jälgida, kuidas ta muusika endast läbi lasi ja liigutustega õhutas tantsima. Ta oli nii plastiline. Tundus, et nad on kaua kokku mänginud, kõik tuli loomulikult ja pealtnäha apsakateta.”

Arno (35), arvutispetsialist ja muusik:”Väga hea sound, kui arvestada, et klubi ju tegelikult ei olnudki veel ja kogu atribuutika oli katsetamata. Tulles olin väga skeptiline, aga rahule jäin. Vahetu ja aus muusika. Müts maha meeste vastupidavuse ees. Kaks tundi karata, kusjuures mehed pole enam esimeses nooruses. Kontserdi lõpp oli minu jaoks hea maitse piiril – “We are the world…” oli raudselt üleliia, sest publik oli juba niigi peos.”

Katri (19), TPÜ tudeng:”See oli väga armas, et nad inglise keeles rääkisid. See näitab, et nad ikka hoolisid publikust, sest eestlane vist eriti prantsuse keelt ei räägi. Loodan, et me olime neile hea publik, sest muusika oli ju super ja tantsisin nii, et higi voolas. Sellisele muusikale kaasaelamine ei nõua mingit erilist kohta, peaasi, et on hea lava ja saab valgusega mängida. Ostsin pärast plaadi ka. Hea, et kontsertidel plaate müüakse. Poe hinnad on palju kõrgemad. Nüüd on noJazz vist natuke aega mu lemmikbänd.”

Gert (42), müügijuht:”Pole varem nu-jazzi kuulanud. Nende kohta oli nii kirjutatud, et see on nu-jazzi stiilis. Mulle meeldib ikka rohkem klassikaline ja traditsiooniline jazz. Kontserdi lõpu osas näitasid nad kõige rohkem oma tegelikku “sõnavara”, kui mängisid 1950-60. aastate viidetega jazzi. Muidugi on nad väga profid meelelahutajad. Publikuga suhtlemine oli siiras.”

Rivo (23), ajakirjanik: “Minu kogu suhtlus ja kokkupuude noJazziga oli umbes neli päeva pikk ja sai alguse nende plaadist noLimits. Selle lood niidavad suures osas jalad alt ning tekkis imestus, kus nad varem olid olnud. Ehk ootused kontserdiks olid kõrged.

Kontsert aga… Seda on raske kirjeldada, sest kõlanud rütmid, helid jms, see kõik oli nii hästi valitud ja ajastatud, et raske oli lihtsalt tuimalt kohapeal seista ja vaadata. Selline reeglite rikkumine, kus klassikaline jazz ja selle elemendid on kokku miksitud moodsa tausta ja rütmidega, õnnestus ning sobis robustsete müüride ja poolikus klubis hästi. Tõestuseks, et ennastunustavalt hüppasid nii noored kui vanad bändi fännid. Samas, vaadates nende endi liikumist ja ilmeid laval, tundus, et nad nautisid ise kogu showd publikuga samaväärselt. Vahetu suhtlus publikuga, mille sisse mahtus nii sõbralik patsutus kui kommide jagamine, näitas nende suhtumist.”

Indrek (26) reklaami projektijuht:”Täielik kooskõla muusikalises ja visuaalses plaanis. Lavariietus oli heas mõttes tobe ja sobis hästi kokku süüdimatu muusikaga. Tegelikult oli see muusika väga professionaalselt tehtud. Tundusin ära mitme tuttava meloodia katkeid, aga need keerati osavalt hoopis improvisatsiooniks. Tunda oli, et mehed on väga kangest puust head muusikud, käisid tõsiselt materjalist üle. DJ tekitas hästi lahedaid hääli, kui ta plaate keerutas. Nagu omaette lugu. Pole sellist asja vaerm kuulnud. Jäin väga rahule.”