noJazz

23. aprill 2003

Ega neid stiililiselt paika panna annagi, mittejazzi nime kandev prantsuse bänd võib vabalt olla tänavuse Jazzkaare üks kebjamaid külalisi.

Eks õigupoolest ole ilmas ka tunduvalt jatsukaugemaid muusikaid tehtud – sellest äratundmisest lähtuvalt tohib «mitteDzhässi» nime kandev prantsuse bänd ka tänavuse Jazzkaare üks kebjamaid külalisi olla. Pigemini liigitubki viisik ikka sinna viimasel kümnendil-poolel nu-jazz’ina vohama löönud helivalda – kuid eristub teistest erguma latiinosoundiga.
Latiinokõlad toestavad ju teistegi sama stiili tegijate kompositsioone, kuid enamasti ikka säält hillitsetumalt bossaküljelt – seda ka noJazzi prantslastest kaasmaalaste puhul, põhjamaistest trenditegijatest rääkimata. noJazzi hitt «Candela» aga lähtub Buena Vista Social Clubi krehvtisest vana kooli salsast ning albumi teisteski palades on tolle ilmanuka rammusat ja käredavõitu torutuututamist kuulda. Ehkki teisalt seob neid uuejatsu-kaimudega trummibassi-seiklustest rangemaks destilleeritud biit ja Miles Davise kähe meditatsioon (plaadi produtsent on Milesi vana kaastööline Teo Macero).
Ega neid viimaks stiililiselt paika panna annagi – ühele kettale mahuvad ära nii tobeenergiline, kuid hetkega haarav «Pick-up» (rulamehed, see on teie uus hümn!), jultunult araabiasõbralik «Medina» kui ka scratch-sõgedus «Jazz Attack». Ja kõik kokku kõlab nii, et laivis võib kirgastav (ja tegelikult väga targalt organiseeritud) segadus veelgi suurem olla. Kes ütles, et see pole dzhäss!?

Berk Vaher