8. Rahusvahelise Nõmme Jazzi avas rahvusvaheline kvartett, mille koosseisus nii USA kui Eesti muusikuid. Loe Ivo Heinloo üevaadet David Kikoski-Matt Renzi-Brian Melvini-Toivo Undi kontserdist.
Ja siis ta algas – arvult juba kaheksas Nõmme Jazz, mis on sel korral suutnud kolme päeva koondada üllatavalt suure hulga Eesti ja muu maailma džässitippude esinemisi. Jalgpalli maailmameistrivõistluste ja kõikvõimalike muude suviste ahvatluste kiuste kohale tulnud huvilised said reede õhtul vägeva avapaugu osaliseks.
Nõmme Jazzi avaõhtul käis Ivo Heinloo.
Ots tehti lahti küllaltki nõudlikku maitset eeldava kontserdiga, kus peaosalisteks Ameerika nüüdisdžässi suurkujud David Kikoski (klaver) ning Matt Renzi (saksofon), kellele sekundeerisid Brian Melvin (trummid) ja Toivo Unt (bass). Esitusele tuli David Kikoski ja Brian Melvini originaallooming.
Kergekoelist muusikat umbes tunniajalises kavas ei leidunud. Juba avataktides oli avangardi hõngu, kui sissejuhatuseks kõlas Kikoski vaba improvisatsioon klaveril. Üksikutest nootidest vallandus keerukas meloodia, mis Kikoskiga vähem tuttavatele tõestas, et ameeriklane tõepoolest on sillerdava sõrmejooksuga pianist, kelleks teda Eesti muusikaajakirjandus varem ka on tituleerinud.
Mõõdukalt pärast Kikoskit hiilis lavale õhtu teine staar Matt Renzi, kes kandis mõtlikku õhustikku sujuvalt oma instrumendiga edasi. Kui prožektorite valgusesse saabusid ka Melvin ja Unt. Jätkati juba hoopis ülemeelikumas võtmes.
Undi kontrabass hoidis vajalikku rütmi ning lasi kahel väliskülalisel vabalt soleerida. Vahel võttis aga Kikoski põhiteema arendamise enda kätesse ning soologa esines Unt ise. Ja last but not least – omaette nauditav oli ka Brian Melvini trummisoolo, mis talle omaselt kogus energiat kuni elegantse finaalini.
Nõmme Jazzi avakontsert oli kindlasti enamat kui meeldiv aperitiiv enne ülejäänud festivali. Üks, mis kindel – igavust ei pidanud publik kvarteti esinemise ajal küll kordagi tundma.