Nõmme Jazz: Bob Ferrel – humoristist tromboonivirtuoos

07. november 2009

Nõmme Jazzil esinenud Bob Ferrel on ammutanud energiat nii koostööst Ella Fitzgeraldi ja Duke Ellingtoniga kui ka Bruce Springsteeni ja Bon Joviga.

11. Nõmme Jazz festivali avapauguna esines neljapäeval Glehni lossis rahvusvaheliselt tunnustatud tromboonimängija Bob Ferrel. Positiivsusest pakatava muusikuga puhus kontserdi järgselt juttu Kadri Sõerunurk.

Mis on teie mõtted ja tunded pärast äsja lõppenud kontserti?
Ma olen äärmiselt õnnelik ja peaaegu sõnatu. See oli uskumatu. Kogu oma 30-aastase Euroopas tuuritamise aja jooksul oli täna esimene kord, mil mul oli enda nimeline bänd! Tegelikult ma leian, et praegu oligi selleks õige aeg: mõnikord on parem oodata kuni asjad on paika loksunud. Ma olen väga rõõmus. Muusikud, kellega ma koos mängisin, olid imelised. Paremat rütmi sektsiooni ei oleks kusagilt mujalt leidnud. Kõik mängisid suurepäraselt. Ma hõljun ikka veel pilvedes.

Kuidas te publikuga rahule jäite. Kas oskate tuua ka mõne võrdlusmomendi?
Publikut oli palju. Soomes ja Eestis mängides olen ma täheldanud, et publik on vaikne, ei ole märgata palju liigutamist. Varem ma arvasin,et võib-olla ma ei meeldi neile. Aga mingist hetkest on nad muusikas sees ja väga energiliselt kaasa elamas. Siin on lihtsalt teistsugune suhtumine ja lähenemine. Aga tänane publik oli väga hea. See on suurepärane festival. Kõik toimib.

Kas teie naine, Sue on teiega ka varem koos laval esinenud?
Sue on minuga ka varem mänginud jah. Sellest suvest alates. Ta ostis endale ilusa kaunistustega tähe-kujulise tamburiini. Täna oli aga tema debüüt Euroopas!

Kellega on teil olnud kõige huvitavam koostööd teha?
Oi, neid on nii palju. Jazzis tooksin ma välja Ella Fitzgeraldi, Sarah Vaughni ja Duke Ellingtoni ansambli. Viimases mängisin ma siis, kui ma olin alles 19-aastane ja see oli väga inspireeriv kogemus eriti nii noorele inimesele. Ühte lemmikut on keeruline välja tuua, aga lisaks juba eelpool nimetatutele on olnud tore mängida ka rokkmuusikutega nagu Bruce Springsteen, Bon Jovi. Ma olen väga tänulik, et mul on olnud võimalus mängida suurte muusikutega.

Te olete väga hõivatud mees. Lisaks ringireisimisele te ka õpetate paljusid teisi. Kas on midagi, mida te ajanappusest ei ole veel teha jõudnud?
Tänane õhtu oli kindlasti üks neist, üks mu suurimaid seiklusi. Nii tänane kui ka Viljandi kontsert läksid mulle väga korda pärast kõiki neid aastaid ootamist. Ma ei suuda uskuda, et see on nüüd tehtud. Ma nägin Bob Ferreli plakatit. See on pöörane!
Veel tegemata asjadest tahaksin ma väga Notre Dame´is mängida, sest ma armastan Pariisi. Ja, ma tahaksin rohkem salvestada. Ma panin just youtube´i kolm klippi, milles ma salvestan 1888. aasta Edisoni fonograafile. Nii olen ma teinud oma kahel albumil ja ma tahaks seda korrata.
Ühel päeval sooviksin ma salvestada koos keelpillidega. Ja võib-olla ka jazzkooriga. Midagi taolist tegin ma hiljuti 100-liikmelise kooriga Pariisis. Mu sõber kirjutas kogu muusika ja see oli väga ilus ja liigutav. Sooviksin teha olemasolevale sackbut plaadile veel lisa. Alati olen ma otsimas uusi bände, kellega koos musitseerida ja uusi riike, kus ma ei ole jõudnud veel mängida, aga kuhu ma tahan minna. Näiteks Itaalia. Peterburis ja Moskvas oleks ka kihvt. Miks mitte esineda Ermitaažis!

Kus kohast pärineb teie huumorimeel?
(Naer.) Mul on 5 venda ja 2 õde. Mina olen pere noorim poeg ja mu vanemad vennad on väga-väga humoorikad. Kui me koos oleme, siis kõigi kõhud valutavad naermisest. See ei lõppe kunagi! Ma armastan huumorit, mis on ka osa minu õpetamismeetodist. Õrritades ja lõbustades oma lapsi üritan ma neid pingetest vabastada, et siis jätkata asjalikel teemadel. Nemad õpetavad mulle näiteks noorteslängi (vehib kätega ja lausub: freaky-freaky-fresh!). Ma armastan komöödiat!

Enamik inimesi, keda ma tunnen on küsinud mu käest, et miks ma komöödia peale üle ei lähe. Ma ei tea. Mulle meeldivad koomiksid ja vaatan huviga kõiki suuri koomikuid. Kuna me reisime palju, siis toimub lennujaamades passides ning sõpradega väljas istudes ka naljade vahetus. Tegelikult pärineb mu naljasoon ikkagi perekonnast. Mu vanemad vennad viskasid alati minu üle nalja, kui ma väike olin. Mina aga kirjutasin need üles eesmärgiga neid kunagi ise kasutada.

Kui te ei oleks muusik oleksite te eeldatavasti…? Ilmselt mõnes koomikute show´s Las Vegases, kus käiks ka kõva pummeldamine. Teate kõik koomikud…Uuh, nad on kohutavad!

Kas ühel päeval võib juhtuda, et näeme teid Eestis esinemas koomikuna?
See võib juhtuda. (Naer.) See oleks põnev. Mulle meeldib teha erinevaid heliefekte. Alati teen ma mingeid hääli, kopeerides inimesi, muusikat ja erinevaid häälitsusi. (teeb väga tõetruult ühe pika mjäu) See võib olla ükskõik kui hull asi.
Kindlasti pärineb nalja tegemine perekonnast. Ma lihtsalt üritan olla nii õnnelik kui ma vähegi saan. Loomulikult ei saa kogu aeg rõõmus olla, aga huumor aitab ka rasketel aegadel. Inimesi lõbustades olen ma õnnelik. Ja kui mina olen õnnelik, siis ma tean, et ka neil on lõbus. See käib ka publiku kohta. Sue on mulle alati öelnud, et publik saab kohe aru, kui sa end laval hästi ei tunne ja võib mõelda, et too tüüp vihkab seda, mida ta teeb. Nii et laval olles üritan ma lõbutseda ning naljatleda publiku ja kaasmuusikutega nii palju kui võimalik. See on vinge!

Mis on teil järgmisena plaanis? Kus teid esinemas võib näha?
New Jersey avarustes koos oma bändiga Spirit of Life, tänu kellele esinesin ma sel korral Nõmme Jazzil omanimelise kvartetiga. Tulemas on palju koolikontserte. Näiteks mängime pimedatele lastele ja koolis, mis on mõeldud ratastoolilapsed. Me külastame ka mitmeid põhikoole ja mängime paljudes jazzklubides. Alati on põnev oodata, mis toimub järgmisena.