Nõmme Jazz: Evrim Özsucal on olnud tegus aasta

17. juuni 2006

Nõmme Jazzi möödunudaastase noorte lauljate konkursi võitja Evrim Özsuca annab 18. juunil Nõmme kultuurikeskuses täispika kontserdi. Lauljatari intervjueeris Ivo Heinloo.

Evrim Özsuca tuli, nägi ja võitis Nõmme Jazzi noorte vokalistide konkursi aastal 2005. Aasta hiljem on ta taas Nõmme Jazzil ja astub 18. juunil üles täispika kontserdiga. Võluva Türgi lauljatari käest küsis mõned küsimused Ivo Heinloo.

Missugused mälestused on teil eelmise aasta lauljate konkursist siin Nõmme Jazzil?
Minu jaoks oli see väga põnev. Olin esimest korda välismaal ja esimest korda taolisel konkursil. Kuulsin paljusid erinevaid lauljaid ja sain suhelda džässitippudega.

Kas teid teatakse nüüd rohkem, kui olete erinevatel konkurssidel hästi esinenud?
Minu jaoks pole niivõrd oluline olla kuulus. Hindan rohkem seda, et olen saanud käia huvitavates paikades nagu Leedu ja Soome, õppinud uusi asju kuulsatelt muusikutelt. Ja loodan veel rohkem õppida. Inimene õpib ju terve elu ja eriti kehtib see džässi kohta. Ringireisimine on minu jaoks just nagu kool, milles ma tahan edasi jõuda.

Kus te möödunud aasta jooksul veel esinemas käisite?
Olen käinud Soomes, Ameerikas, Leedus. Ja nüüd olen jälle siin. Loodetavasti toob see suvi minu jaoks veel teisigi reise ja festivale, kokkupuuteid huvitavate muusikute ja vaatenurkadega.

Suurim festival, kus esinesite, oli ilmselt Pori Jazz?
Jah, ma astusin seal üles koos kitarrist Önder Focaniga ja osalesin mitmetel jam-sessioonil. Mul oli võimalus kuulata tuntud muusikuid nagu näiteks Lauryn Hill ja muljed on loomulikult väga head.

On teil Türgis ja mujal maailmas lauljate seas ka eeskujusid?
Muidugi. Neist, kes veel elavate kirjas, on mulle suureks eeskujuks ameeriklanna DeeDee Bridgewater, kes praegu elab Prantsusmaal. Kindlasti ka Billie Holiday. Türgi muusikutest Sibel Köse, kes on olnud mulle õpetaja eest ning andnud palju näpunäiteid džässlaulu osas.

Kui populaarne on džäss Türgis?
Meil on mõned džässifestivalid ning maailmakuulsate artistide kontsertidele ostetakse palju pileteid. Enamasti tuntakse siiski suuremat huvi popmuusika vastu, aga see on nii ilmselt ka mujal maailmas. Önder Focanil on Istanbulis džässklubi Nardis, kus esineb nii kohalikke kui välismaiseid muusikuid.

Kui vana te olite, kui muusika vastu sügavamat huvi hakkasite tundma?
Olin 13aastane. Hakkasin siis õppima tšellot ja tegelesin sellega 11 aastat. Kuulasin tollal palju ka džässmuusikat, eriti Ella Fitzgeraldi. Pillimäng oli minu jaoks end ammendanud ja nii otsustasin hakata džässlauljaks. Seepärast kolisin ka sünnilinnast Ankarast Istanbuli, kus olid džässiga tegelemiseks paremad võimalused. Laulmine on mulle alati tähtsam olnud kui pillimäng.

Osale muusikutele meeldib esineda orkestris ja osa eelistavad soleerimist. Kumb on teile südamelähedasem?
Mina kuulun ilmselt sellesse teise rühma. Ühel hetkel pidin langetama valiku, kas siduda oma elu orkestriga või mitte. Valisin selle viimase tee. Kuigi soleerimine ei ole mulle omaette eesmärgiks. Võin ka tausta laulda.

Olete laulnud bändis nimega Bagdat Avenue. Missugust muusikat seal tegite?
Jah, selle bändiga tegime pisut funkilikumat džässi. Ansambel oli 7liikmeline ning mina olin üks kahest lauljast. Türgis läks meie muusika inimestele hästi peale. Saime esineda Istanbuli džässifestivalil ja meilt ilmus ka plaat.

On teil praegu ka mingeid projekte käsil?
Hetkel laulan ma tausta USA lauljannale Keisa Brownile, kes elab Türgis. See võtab mu põhiaja.

Ja lõpetuseks – missugust muusikat kuuleb teie pühapäevasel kontserdil?
Laulan seal džässistandardeid. Selliseid, mis mulle kõige rohkem meeldivad.