Nõmme Jazz: Klaverigeeniused ühisel tunnil

12. juuni 2005

Nõmme Jazzi viimasel päeval toimus Nõmme kultuurikeskuses üks isevärki klaveritund, milles peategelasteks kogenud David Kikoski ja nooruke Entoni Karapetjan.

Nõmme Jazzi viimasel päeval leidis Kultuurikeskuses aset üks isevärki klaveritund. Ühise tunni veetsid klaveri taga kaks jazzipianisti – David Kikoski ja Entoni Karapetjan. Seda käis kuulamas – vaatamas ka Nõmme Jazzi veebireporter Maarika Kirikmäe.

Uudishimulike silmade ette rulluv pilt Nõmme Kultuurikeskuses meenutas esmapilgul täiesti tavalist stseeni täiesti tavalisest klaveritunnist – vanem õpetaja koos noore kasvandikuga klaveri taga, publikuks viimase vanemad.

Tüüpilisest õpilasest ja õpetajast oli asi siiski kaugel. Õpetlikku tundi ühise klaveri taga veetsid nimelt kaks Nõmme Jazzi peaesinejat – Novgorodi noor klaverigeenius Entoni Karapetjan ning kogenud USA jazzpianist David Kikoski.

13aastane imelaps tundus esialgu uje ning vaoshoitud. Seevastu ründasid vanameister Kikoskit küsimustega Entoni vanemad, sest võimalused Kikoski meistriklassiks Karapetjanide kodukohas Novgorodis on tõepoolest imeväikesed. Muusikakooli seitsmendas klassis õppiva poisi jazzoskused arenevad paljuski iseseisva töö ning individuaaltundide kaudu, sest kool pakub vaid klassikalise klaveri õpet.

Karapetjani ema räägib, et poja kiindumus jazzi ulatub aastate taha. Mänginud on ta jazzi aga vaid kaks aastat. Selle taustal on poisi nopitud konkursivõidud Moskva ning Peterburi jazzmuusikute jõukatsumistelt tõepoolest muljetavaldavad. Kaugemas tulevikus näeb pere poega õppimas jazzklaverit mõnes Ühendriikide mainekas õppeasutuses.

„Aga enne tuleb õppida selgeks inglise keel, praegu ei räägi me sõnagi,” muigab Karapetjani ema ning osutab lava peal kükitavale tõlgile, kes Kikoski sõnu noorele pianistile vahendab.

Nii tuleb välja ka klaveritunni teine „veidrus” – õpetaja ega õpilane ei jaga nimelt ühist keelt, sest Kikoski räägib vaid inglise, Karapetjanide pere aga vene keelt. Õige pea teeb Kikoski minu väitesse parandusse, rääkides jazz-keelest. Tõepoolest, keelebarjäärist hoolimata õnnestub tal poisile suur osa õpetussõnadest tõlgi abita edastada, sest erinevatest rahvuskeeltest kõvemini räägib muusika.

Kikoski toob näiteks rea jazzpianiste, kes ei hiilanud ei tehnika ega nooditundmisega. Sellest hoolimata on nad end suurte tähtedega jazziajaluku kirjutanud. „Sest nad mõistsid jazzkeelt. See tähendab sisemist tunnetust, põlemist, feeling’ ut, rütmi, mis tiksub muusikul peas. See on kõige olulisem, et saada tõeliseks jazzmuusikuks,” võtab ta ägedalt žestikuleerides jazzkeele mõiste kokku.

Ja feelingu’t Kikoskil tõepoolest jätkub. Kui Karapetjan lõpetab Oscar Petersoni bluusimprovisatsiooniga, ei suuda ta end tagasi hoida ning hüppab klaveritoolile noore pianisti kõrvale. „Mis helistikus sa seda mängisidki?” pomiseb ta ning paari sekundi pärast voogab saalis Kikoski hoogne ning sisemist põlemist täis tõlgendus Petersoni palast.

Tunni lõppedes paneb vanameister noore pianisti vanematele südamele, et nad ei unustaks, kuivõrd oluline on harjutamise kõrval muusika kuulamine. „Nii õpidki seda imelist jazzkeelt rääkima. Sest Entoni on andekas, tema tehnika ja mäng on 13aastase kohta äärmiselt hea,” tõdeb Kikoski. Ka ei unusta ta vanemaid manitsemast liigse surve ja suurte ootuste eest. „Vanemad tahavad ja loodavat ikka parimat, aga hingamisruumi tuleb ka jätta. Don’t push it!” ütleb naerusuine Kikoski näppu vibutades.

Viimane repliik on kõigile kohalviibijatele arusaadav ning Entoni viskab selle peale vanemate poole paljutähendusliku pilgu. Tund on lõppenud ning pärast tänusõnade vahetamist liiguvad kõik välja.

Kikoskit ootavad pärast Nõmme Jazzi mitmed teised esinemised Euroopas ja USAs. Noor jazzpianist kiirustab pere seltsis esialgu Tallinn – Moskva rongi peale, et koju Novgorodi naasta. Ent Entoni karapetjani nimi tasub jazzisõpradel meelde jätta, sest sel noorel talendil on kõik eeldused, et vallutada suuri lavasid nii Euroopas kui USAs.