Nõmme Jazz: põnevad hetked valitud kuulajale

12. juuni 2005

Nõmme jazzi teisel päeval, 10. juunil oli publikul võimalik osa saada kolmest erinevast kontserdist Eesti, Läti ja USA muusikutelt. Kohal käis Mari Hiiemäe Jazzkaare veebitoimetusest.

Nõmme jazzi teisel päeval, 10. juunil oli publikul võimalik osa saada kolmest erinevast kontserdist. Nõmme turu parklasse üles pandud Stanfordi telgi Yamaha laval astusid järgemööda üles Maris Briezkalnsi Band Lätist ning USA-Eesti projekt, trio koosseisus David Kikoski-Brian Melvin-Toivo Unt. Õhtu lõpetas Jaak Sooääre Trio ning Ola Bengtssoni esinemine Hiiu Pubis.

Stanfordi Telgi suurepärane kava jäi pisut kannatama publiku nappuse all. Esimest kontserti kell 19.00 oli kuulama kogunenud umbes 50 inimest. Järgmiseks esinemiseks vast kaks korda samapalju. Üks Nõmme Jazzi korraldajatest Toivo Unt avaldas hiljem arvamust, et ehk oli esimese kontserdi algus liialt varajane, rahvast oleks seal võinud kõvasti rohkem olla niivõrd ilusa ilma ja ka kena koha kohta. Hilisemad pubikontserdid toimivat alati, eelmise päeva Buldogi Pubi kontsert oli samuti rahvast täis.

Kahetsust publiku vähesuse pärast oli märgata ka kuulajate hulgas. Põgusast jutuajamisest plaadimüüjaga jäid kostma siiski positiivsed noodid: “Nõmme Jazzil on kindlasti tulevikku. Pori Jazz algas ka ühest kontserdist… Mõned aastad on ju olnud nii, et on ainult see noorte lauljate konkurss Glehni lossis. Seekord on väga hea kava kokku pandud, palju välisesinejaid on ja tase on ka kõrge. Reklaami on lihtsalt vähe.”

Maris Brieskalnsi jazzbändi esinemine kogus tasapisi hoogu. Kui esmalt näis, et liigsuur telk devalveerib fiilingut, siis juba mõne loo järel sai selgeks, et kui meistrid on laval ning fännid saalis, siis ei jää ka kontserdielamus tulemata. Publik oli napp, kuid see-eest osavõtlik ning jagas lahkesti aplausi.

Nooruke andekas solist Intars Busulis elas esinemisse sisse, tunnetas oivaliselt pillide ja vokaali koostöövõimalusi ning leidis võimalusi improvisatsiooniks, tehes seda lihtsalt ja kergelt, näilise hooletusega, kuid täpselt.

Veenvaks esinemiseks peab olema positiivses mõttes natuke hull, hull muusika järele, mida tehakse ning Intars Busulis oli veenev.

Trio Kikoski-Melvin-Unt ülesastumist iseloomustas mänglev spontaansus koos sisemiste kasvamiste ja kahanemistega muusikas. Brian Melvini saladuslik trummisahistamine oma tõusude ja mõõnadega, David Kikoski virtuoossed helivalingud ning Toivo Undi oskuslik manööverdamine kontrabassil põimusid nauditavas koostöös, pakkudes publikule suurepärast kontserdielamust.

Kava esimeses pooles hoidusid muusikud kordamööda soleerimast, koostöö raskuspunkt küll liikus ühe mängija käest teise kätte, kuid hoolitsevas koostöös säilis trio-tunnetus. Melvini tablamängu demonstreeriv pala sai sissejuhatuseks tulisemale improvisatsioonile ning soolodki muutusid üha pöörasemaks. Kordamööda näidati oma tundlikku soleerimisoskust ning tundus uskumatu, kuidas nii vähene publik nii kõva aplausi suutis tekitada.

Bassist Toivo Unt kommenteeris pärast esinemist trio koostööd:“Selle koosseisuga oleme mänginud vaid ühe tuuri. Käisime Türgis. Kuid David Kikoski ja Brian Melvin on koos palju mänginud, nende omavaheline koostöö on super ja seetõttu on sinna lihtsam sisse sulada. Samas kontsentreeruda selles ansamblis on väga raske, need on nii kõrge professionaalse tasemega muusikud. Suurem osa muusikast on improvisatsioon. Muusikaline algmaterjal on tegelikult väga väike, see on kas kaheksa takti või kaksteist takti. Kõik ülejäänu on improvisatsioon, mis sünnib laval. Seda vormi, stiili on huvitav jälgida, ei ole sellist väljatrennitust, lihtsalt sellised kokkulepitud punktid, mis liidavad.”

Reede õhtu lõpetas selle päeva kolmas kontsert Hiiu Pubis, kus kohaletulnud said pubimiljöös kuulata mõnusat jazzmuusikat Ola Bengtssoni ning Jaak Sooääre Trio esituses.