Nõmme Jazz sai laupäeval topeltpunkti

12. juuni 2005

The Funking Bastards ja Chalice ning särav veterantrompetsit Ted Curson lõpetasid 11. juunil Nõmme Jazzi.

Nõmme Jazzi mahukaim päev, 11. juuni lõppes kahe paralleelse kontserdiga. Jazzitelgis täitsid mõnusat suveõhtut jazzharmoonia ja -sõnade omalaadse sünteesiga Chalice ning ansambel The Funking Bastards. Nõmme Kultuurikeskuses astus üles Art of Trio, külalisesinejaks legendaarne jazztrompetist Ted Curson.

Nõmme Jazzi pressiesindaja ja Jazzkaare veebitoimetuse liige Anneli Lepp vahendab oma muljeid.

Mõnusat äraolemist pakkusid mõlemad kontserdid. Seda tõestas hästi kuulajate ilmselge soov kumbagi põnevat grupeeringut lavalt mitte ära lasta, vaid korduvalt aplausiga lisalugu paluda.

Nõmme Kultuurikeskuses täissaalile mänginud Art of Trio liikmed tundusid nautivat iga hetke oma etteastes. See väljendus nii muusikas kui ka kitarrist Ryo Kawasaki julgetes ja murdosa-sekundi jooksul vahetuvates näoilmetes, trummar Brian Melvini pikkades ennastunustavates soolodes ja ka kontrabassimängiha Toivo Undi muusikalummuses: liikuvuses, suletud silmis ja aegajalt näole ilmunud soojas naeratuses.

Õhtu täheks oli Nõmme Jazzil grand old man Ted Curson, vaieldamatult maailmanimega trompetist, kes osaleb Nõmme Jazzil juba viiendat aastat.

Härrasmehelikult istus ta laval toolis ja tõi trompetist kuuldavale nii kiireid ja puhtaid helijadasid, et pea võimatu on uskuda, et jazzlegend tähistas hiljuti oma 70. sünnipäeva.

The Funking Bastards ja Chalice hoidsid Nõmme turu kõrvele püstitatud jazztelgis publikut muusikalises haardes rohkem kui tund aega. Meeleolukas muusika, hubane valgus ja telgikatusel vaikselt krabistav vihm lõid jazztelki huvitava hõnguse. Ansambli, mis sai alguse “armastusest karmima jazz-rock`i ja funk-muusika vastu,” nagu ütleb selle juht Siim Aimla, jazz- ja hip-hop töötlused mõjusid uudselt värskendavalt.

“Me oleme üks,” alustas Chalice oma viimast lugu “Head ööd” ja palus kuulajatel võtta taskust tulemasinad, ning muusikarütmis seda ühtsust tunnetada. Telgi õhkkond oli piisavalt soe, et see taoline palve mõjuks ülepaisutatud klišeena, vaid pigem liigutava lõpetusena paljude värvikate jazzmuusika hetkedega päevale.