Nõmme Jazzi Suvefestivali värvikirev valik

29. august 2011

Õhtut alustasid eesti ansamblid Raimond Mägi Group, Late's 5 ja Otto-Karl Vendt Band. Viimane, tõsi küll, võinuks sama hästi kanda nime „Holger Marjamaa ja sõbrad“, sest juba aastaid tagasi imelapsena siinsete muusikasõprade tähelepanu äratanud pianist paistis ka nüüd ansamblikaaslastest enam silma. Vaatamata Marjamaa erakordselt väledale näpujooksule jäi aegajalt mulje, et ideeimpulsid sünnivad tema peas veel kiiremas tempos ning isegi tema ei jõua kõiki eri suundades kulgevaid mõttearendusi ära mängida, sedavõrd nootidest kubisevad ja üleküllastatud olid tema soolod.

Latin jazz’i elujõulisust põhjamaises keskkonnas tõestas veenvalt Late’s 5, mille koosseisust jäid enim meelde stiilipuhta sooritusega pianist Mathei Florea ja ladusate improvisatsioonidega lauljatar-saksofonist Pille-Rite Rei.

Traditsioonilisemaid jazzinstrumente kasutavate eesti noorte muusikute kõrval mõjus uudsena duo Laima Jansone & Ara Yaralyan, kes tutvustasid kuulajale läti kandle ja kontrabassi koosluse võimalusi. Selgus, et kannelt on võimalik mängida peaaegu nagu rütmikitarri, ning kui lisada efektiplokke, võiks sarnasuse viia maksimumini. Antud kontserdil kasutas Jansone kaht eri suuruses kannelt ja vau-pedaali, mängides eri maadest ja stiilidest inspiratsiooni ammutavat muusikat unelevatest jazzballaadidest idamaiste viiside ja rütmika indie rock’ini. Omaette väärtuse lisas kontserdile seegi, et Jansone puhul on tegemist mitte ainult interpreedi, vaid heliloojaga, kes oma ideid ise ellu viia ja katsetada saab. Ara Yaralyan pakkus ansamblipartnerile tuge nii kaunilt laulvate soolode kui hoogsalt kulgevate bassikäikudega.

Suurel laval lõi festivaliprogrammi ägedalt käima Läti ansambel Auli. Torupillide, kontrabassi, vilepillide ja suurte puutüvest õõnestatud trummidega varustatud ansambel nimetab oma muusikat etno-trance‘ks, kuigi nende kõlapilti selgitaks paremini sõnapaar etno metal. Niisuguse kooslusega püüdis oma parema äranägemise järgi kokku kõlada Meelis Vind kord klarnetil, kord bassklarnetil. Idee oli kahtlemata intrigeeriv, ja sarnast helikõrguste vahemikku hõlmavate erineva tämbriga pillide koosmõju võiks anda suurepäraseid tulemusi, kuid antud juhul jäi idee veidi tooreks. Puhuti õnnestus erineva taustaga muusikute sulandumine ja vastastikune täiendamine küll suurepäraselt, kuid mitte päris igas palas, mõjudes kohati pingutatult ja kunstlikult.

Vihmahoogu trotsides püsis publik siiski vapralt omal kohal ja nende ootused ei jäänud tasumata. Järgmisena suurele lavale astunud trio Melosolex võlus neilt välja marulised ovatsioonid. Melosolexi relvadeks osutusid ühelt poolt pöörased ideed ja huumorimeel, teisalt vaieldamatu virtuoossus oma pillidel, mis aitas neid ideid ellu viia. Vahenditeks olid nuppakordion ehk bajaan, mida mängis Vincent Peirani; sopran-, tenor- ja bass-saksofon, mida puhus Frédéric Gastard; ja Denis Charolles’i hooleks jäetud löökpillid. Kuigi suuresti esitati cover‘eid, olid need kuulaja jaoks vaid paiguti tuttavlikud tänu jäljendamatule esitusele, mis purskas ajuti publikusse vulkaanilist energiat, et vajadusel silmapilk taltuda ja imeõrnaks ballaadiks vaibuda.

Bajaani spetsiifilise kõla tõttu meenutas mõni rütmikam pala Kimmo Pohjoneni muusikat ja stiilimääratlusena tundus paslik termin „jazz-trance“, aga mõni teine lugu oli sedavõrd pea peale keeratud, et igasugused sildid osutusid kohatuks. Ühes niisuguses kollaažina mõjuvas teoses vahetus meetrum kord kolme, kord nelja löögi peale taktis ja trummar hakkas äkki veidi katkeval häälel laulma, puistates trummidele kõikvõimalikke suvalisi esemeid, laulu lõpus aga heitis osavalt õhku tühja plastpudeli, mis täpselt suurele tom’ile maandus. Niisugused võtted näisid osale publikust väga ootamatutena, esimestes ridades hakkasid paar noort seepeale ohjeldamatult naerma. Arvata võib, et tegu oli nõmmelastega, kes ehk muidu sedasorti kontsertidele ei satu, seega oli ja on Nõmme Jazzil ka oma hariduslik roll täita. Igal juhul paistis Melosolex’i pakutav julge ja üsna plahvatuslik kokteil omast ja võõrast muusikast publikule meeldivat, sest prantslastele aplodeeriti püsti seistes ning nõuti välja veel kaks lisalugu.

Festivalipäevale pani väärika punkti suurim kollektiiv Estonian Dream Big Band koos külalissolist Pepe Ahlqvist’iga. Massiivse bigbändi keskel ei jäänud vanameistrile esialgu kuigipalju soleerimise ruumi ja laulud kippusid lõppema enne, kui hoo sisse said, kuid kontserdi edenedes asi paranes ja nii Ahlqvist kui ka bigbändi solistid nautisid oma võimalusi improviseerimiseks. Ühe tulisema soolo autoriks oli Mihkel Metsala, korduvalt said särada teisedki trompetistid Jaak Oserov ja Jaak Vasar, samuti Danel Aljo tenorsaksofonil. EDBB dirigent Siim Aimla oli enda jaoks varunud mõned kenad flöödisoolod ning Pepe Ahlquist omakorda ei unustanud lasta enda kõrval soleerida ka teisel kitarristil Karl Laanekasel.

Koos bluusihelidega laskus üle Nõmme pimedus, oli aeg koju minna. Päev täis suurepärast muusikat pani vihmagi ununema. Lõpp hea, kõik hea!