Noorkuu: algul ei saa vedama, pärast pidama

12. oktoober 2006

10. oktoobril rõõmustas a capella grupp Noorkuu oma juubelikontserdiga Pärnu kuulajaid. Väljamüüdud kontserdi nii säravaid kui ka kahtlasi hetki vaagib Marge Lumisalu.

Eesti juhtiva vokaalgrupi Noorkuu juubelikontsertide sarja neljas ülesastumine toimus 10. oktoobril Pärnus. Kontserdimaja oli praktiliselt väljamüüdud, üksikuid vabu kohti leidus vaid külgrõdudel.

Kontserdimuljeid vahendab Marge Lumisalu.

Tulin kontserdile suure ootusega, kuna olen vokaalmuusika austaja ja tahtsin näha, kuhu on Noorkuu kümne tegutsemisaastaga oma arengus jõudnud. Ootasin üllatusi, nii vokaaltehnilisi, seadete osas kui ka lavashow`s, sünnipäevale sobilikku meeleolu, väljareklaamitud külalisesinejaid. Ette rutates olgu öeldud, et pettuma ma ei pidanud, kuid samas hingematvast elamusest tunnistust andvat judinat ka läbi ei käinud.

Kontserdi kava oli üles ehitatud turvaliselt. Alustati bändi ühe esimese hittlooga Sweet Kisses ja sealt edasi tulid juba nö viimaste aastate tuntumad palad. Edasi külalisesinajad Maarja-Liis Ilus ja Tõnis Mägi nii üksi kui ka koos sünnipäevalastega. Ühe loo esitasid külalised ka kahekesi koos. Päris huvitav duett – käredahäälne Mägi ja malbe Maarja-Liis laulmas koos Deja vu`st.

Publik oli Pärnus eestlaslikult korralik. Kontserdi esimeses pooles oldi väga (liigagi!?) vaoshoitud, kuigi bändi juhtfiguurid Martti Meumers ja Rein Kahro üritasid lugude vahel nalja visata. Võib-olla oli põhjus ka selles, et Meumersi pikad monoloogid pigem tõmbasid tempot maha kui tõstsid. Kohati jäi mulje, et talle on antud ülesanne rääkida „aeg täis”, sest jutt oli laialivalguv ja nali pika sabaga.

Noorkuulaste üleskutse publikul kaasa laulda tuli aga sedavõrd ootamatult, et rahva rõkkava laulu asemel täitis saali piinlik paus.

Teiseks „poolajaks” nagu muusikud ise kontserdi teist osa nimetasid, olid nii esinejad kui ka rahvas õnneks juba käima läinud ja pidu kulges hoopis teistes värvides. Kuulajad julgesid lugudele isegi kaasa nipsutada ja plaksutada ning põnevamad esitused („Mehed ei nuta” jt) said suisa tunnustava vilekoori ja naisterahvaste (keda oli, muuseas, publikust valdav enamus) kilgete osaliseks.

Publik sai ka teada algul kahtlase väärtusega mõjunud lavakujunduse, kolm heeliumiga täidetud õhupalli kummaski lava servas, eesmärgist. – need võeti kasutusse, et rahvale demonstreerida, kuidas kõlasid poiste hääled 10 aastat tagasi. Heelium teatavasti muudab ka kõige madalama mehehääle hiirepiiksumise sarnaseks.

Küsitavaks jäi Noorkuu-noormeeste kostüümide vahetamise mõte, kuna üks valge jakk vahetati teise samatooni pintsaku vastu, värvi muutis vaid pluus – heledates toonides triibuline särk vahetati musta triiksärgi vastu. Nii et erilist efekti ümberriietumisega ei saavutatud.

Ühe suurima aplausi sai külalisesinejana üles astunud Maarja-Liis Ilus, kes ise ennast elektriklaveril saates mõjus väga lummavalt. Eriti köitis publikut tema paari aasta tagune eurolugu „Homme”, mis küll toona Eestit esindama ei pääsenud, kuid praegu väga uudse ja huvitavana kõlas.

Teise külalisena üles astunud Tõnis Mägi oli aga miskipärast valinud esitamiseks üsna sünged ja kontserdi meeleolusse (ikkagi ja sünnipäev!) mitte just kõige haakuvamad lood, nt „Talvelaul”. Õnneks kontserdi lõpuosas kõlasid juba märksa reipamad laulud, nt „Veenus”.

Teine katse publikut laulma meelitada läks veidi paremini kui kontserdi esimeses osas. Neljahäälne G-duur koos sekundiga oli täiesti selgelt kuulda. Iseasi, kas just nii keerulist ülesannet oleks pidanud rahvale andma. Laulda tuli nimelt loo „Only You” alguses üks kord ühte nooti, mis kaaskuulajate häältega kokkukõlades andis eelnimetatud akordi ning siis loo lõppedes lasta uuesti samal helil kõlada. Kes seda enam mäletas, mis nooti laulda tuli.

Rahvas reeglina tahab ju laulda küll, aga pigem oleks võinud selleks valida mõne fraasi kordamise. Näiteks laulu „Aeg teeb selgeks kõik” refräänis on selleks hea võimalus! Ootuspäraselt lõpetas kontserdi ühislaul, milles osalesid kõik laval käinud muusikud. Pidu (loe: kontsert) lõppes rõõmsalt, rahvas oli vaimustuses ja tänas esinejaid püsti seistes ning lisalugugi ei jäänud tulemata.

Kindlasti oleks minugi elamus olnud märksa võimsam, kui ma poleks poolteist nädalat tagasi käinud kuulamas vokaalgruppide lipulaeva Flying Pickets`it, millele Noorkuu sedakorda küll tublisti alla jäi. Tõenäoliselt oleks Noorkuu arengule kasuks mõne kõva konkurendi astumine nende kandadele, küll siis hakataks mõtlema, mida lisaks huvitavatele seadetele veel vaja on, et publikule hinge pugeda!