Noppeid septembrikuiselt Viljandi Kitarrifestivalilt

24. oktoober 2013
Marje Ingel

Septembrikuisele Viljandi Kitarrifestivalile tagasi mõeldes meenub kitarri ja tema sugulaspillide mitmekesine ja liigirikas pere. Et festival ulatus otsapidi ka teistesse Eesti linnadesse, kohtusin selle kireva kitarrimaailmaga esmakordselt Tallinnas, sobitatuna teise festivali, nimelt „Estonia 100“ kavaga põimuma.

Põnevat soolo- ja basskitarri ulatust hõlmavat Chapman Stick’i mängiva Jim Lampi kontsert hõlmas lisaks tutvusele uue pilliga ka sissevaadet omapärase muusiku heli-ilma. Mängides tapping tehnikas sisuliselt ühe käega soolo- ja teise käega basskitarri partiid, ei pidanud ta paljuks vajaduse korral ka laulda, sobides suurepäraselt ühe-mehe-orkestriks. Nii Tallinnas kui Viljandis esineski ta soolokontserdiga. Võrdluseks oleks siiski olnud huvitav kuulda teda ka mingis niisuguses koosseisus, kus tal puudunuks kohustus mõlemat, nii bassi kui harmooniainstrumendi rolli korraga täita.

Omamoodi mees nagu orkester on ka järgmine artist, kellest juttu tuleb. Varem kaks korda Eestis käinud Peter Fessler on oma Jazzkaare esinemistel tähelepanu äratanud eelkõige lauljana ning nüüdki koosnes tema kava suuremalt jaolt lauludest, milles ta end ise kitarril saatis. „Saade“ on tema kitarrimängu kohta siiski ehk vähe öeldud, sest kitarripartii ja vokaal moodustavad tema puhul ühtse terviku, otsekui annaks Fessleri laulule harmooniapõhja kitarri asemel vokaalansambel. Teistpidi võiks Fessleri lauluhäält kujutleda flöödiks, sopransaksofoniks või klarnetiks instrumentaalansambli koosseisus. Ka lavakohtumisel ammuse koostööpartneri Paul Shigiharaga jäi Fessleri pärusmaaks vokaal. 

Järgmisteks kitarri sugulaspillideks, mida Viljandis tutvustati, olid Weissenborni havai kitarr ja dobro. Neil mõlemal mängis trummarina muusikuteed alustanud norralane Knut Hem. Temaga koos musitseeris ning mõlema instrumendi päritolust vestis Tõun, kes oli mõne loo ka omalt poolt duo repertuaari lisanud. Iseäranis lustakat äratundmist pakkus havai kitarridel esitatuna Valter Ojakääru lugu „Uus paat“. Tõun kommenteeris, et autor saaks seda interpretatsiooni kuuldes küllap kõvasti naerda.

Laupäeval toimusid Viljandi Pärimusmuusika Aidas õpitoad. Sain neist teada jooksvalt ja seetõttu õnnestus mul külastada vaid Peter Bernsteini workshop’i. Alustuseks mängis ta üksi pala „We’ll be together again“, kommenteerides, et püüab vältida valmis seadete mängimist, valides lihtsalt ühe loo ja püüdes seda kohapeal nö. orkestreerida. Kuigi orkester piirdub antud juhul vaid kitarriga, on mängija ees siiski teatud valikud häältejuhtimises ning harmoonia abil meloodia esiletoomises ja toetamises, meloodia enese varieerimisest rääkimata. Kui kitarrist teeb neid valikuid kohapeal ega järgi ettevalmistatud seadet, siis paneb see mängija aju rohkem tööle. Niisiis pole tegu niivõrd näpuharjutuse, kuivõrd mõtlemisharjutusega.

Järgmise mõtteharjutusena mängisid Bernstein ja Andre Maaker koos tuntud standardit „Stella by starlight“. Seejärel võttis Bernstein pala harmoonia üksipulgi lahti ja selgitas selles peituvaid ülesandeid ja nende võimalikke ning eelistatud lahendusi, võrreldes harmoniseerimise valikuid prožektorivalguse suunamisega meloodiale eri nurkade alt või eri värvi valgusena. Ta rõhutas, et alati ei pea mängima akorde kõigi nendes sisalduvate nootidega, vaid tuleks valida üksnes loo iseloomu edasi andvad hädavajalikud noodid. Just sellise, miinimumini viidud, ainult hädavajalike iseloomustavate nootidega harmoonia mängimine olevat olnud ka Thelonious Monki tugevaks küljeks, mis tema karjääri algul kõiki hämmingusse viis. Samuti õhutas Bernstein mitte automaatselt vastu võtma valmis lahendusi, vaid mõtlema, miks ühed või teised harmoniseeringud on tekkinud, mida nad konkreetses palas esile toovad. Teise võrdlusena tõi Bernstein kokakunsti, kus paljud valikud sõltuvad maitsest. Kui mõnda toitu saab üht moodi valmistada ja see on söödav ega tapa sind, ei tähenda see, et poleks võimalik leida veel maisvamaid mooduseid sama toidu valmistamiseks ja serveerimiseks. Nagu toidu puhul maitsemeelt, tuleks muusikas tulemuse hindamisel eelistada oma kuulmist, ja mitte leppida muusika tegemisega silmi usaldades, ainult noodipildi järgi.

Õhtusel kontserdil liitusid Peter Bernsteiniga Toivo Unt kontrabassil ja Ahto Abner trummidel. Avaloona kõlas Bernsteini oma koerale pühendatud bluus d-minooris („d for the dog,“ nagu ta ise teravmeelitses) pealkirjaga „Bounce“, ülejäänud kontserdikava koosnes peamiselt jazziklassikast. Muusikaliheliloojate Cole Porteri ja Jerome Kerni kõrval mängiti paar Bernsteini lemmiku Thelonious Monki lugu, mis tõid ilma proovi tegemata otse laval kohtunud eesti-ameerika trio koostöös esile ka mõne konaruse. Niisiis kujunes ka kontsert omal moel õpitoa jätkuks, õpetades toime tulema ka siis, kui laval esinemise ajal midagi ootamatut juhtub. Professionaalidele omaselt siluti konarused peagi ning publik sai elamuse kõrgetasemelisest peavoolu-jazzist.

Laupäeva õhtul jõudis järg Pärimusmuusika Aidas inimhäälte ja kitarride kõla ühendava kontserdini „6 keelel, 4 häälel“. Esimesena kõlas Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Weekend Guitar Trio esituses Robert Jürjendali „See öö oli pikk“ Doris Kareva tekstile. Minu meelest selgelt Tormise kooriloomingu traditsioonide vaimus kirjutatud karge kõlaga teos pole Jürjendali esimene katsetus koorimuusika vallas, ka kitarre ja koorimuusikat on ta juba varem sidunud teoses „Paradox of Our Age” kolmele elektrikitarrile, meeskvartetile ja meeskoorile. Õhulisemalt ja helgemalt kõlas Raul Söödi „Vaikusestki vaiksem“, milles leidus kaasaegsele koorimuusikale omaseid põnevaid eri häälikutega heli tekitamise viise. Kaht esimest teost ühendas kitarride kasutamine maheda kõlavärvina koorile antud mahukama partii kõrval.

Kolmas teos täitis mu ootused kitarri agressiivse soundi ja koori toekama kõlamassiivi vastandamisel. Tauno Aintsi kaalukas kompositsioon ammutas vägevust juba ainuüksi tekstist, mis pärines Mare Kõiva raamatust „Eesti loitsud“. Kui lauldi: „Tule, kurat, jõua, kurat, üle metsa ja mägede, üle viie viinaköögi…!“ jne., siis vahva kokkusattumusena oli kitarrisolist Marzi Nyman valinud esinemiseks kärtspunase vesti ja püksid, mõjudes koori ees tõesti tulest hõõguva põrguvürstina. (Küsisin temalt pärast kontserti, kas tegu oli spetsiaalselt valitud riietusega, ta vastas eitavalt.) Kurja võimu maksma panekut oleks kooriosade vahel tahtnud agressiivsemate ja pikemate soolode kaudu veel jõulisemana kuulda, ning ka lõpusoolo, mille käigus Nyman oma kitarripartiiga kaasa laulis, oleks võinud olla pikem. Sellegipoolest oli Tauno Aintsi teos neist kolmest mõjuvaim, ning seda mitte ainult oma mahukuse ja keerukuse tõttu.

Koori ja kitarri kõlasid ühendada püüdva kolme teose ühine omadus oli koorile kitarri(de)st suurema rolli andmises, mis kitarrikesksel festivalil tundus natuke ebaõiglane ja mõjus pigem puudusena. Kauakestvate kiiduavalduste järel esitati kontserdi omapärase lisapalana tänulaul, milles kordusid vaheldumisi repliigid „Ma tänan!“ ja „Aitäh!“ koori esituses, ning kitarristid lisasid omalt poolt nüüd juba märksa julgemalt metalse ja lõikava kõlaga viisikatkeid. See kontsert oma erilisuses võinuks jääda festivali lõpukontserdiks. 

Viljandi Kitarrifestival toimus 17.-22.09. Viljandis, Tallinnas, Narvas, Rakveres ja Kuressaares.