Jazzkaare uue hooaja avanud Norigi kvartett köitis küpsuse ja tundlikkusega. Norig mõjub plikana, kes teab saladusi, mis on temast suuremad, kirjutab Mari Hiiemäe.
Jazzkaare 2005. aasta sügishooaeg avati mustlasmuusikaga. Hooaja avakontsert toimus traditsiooniliselt Kadrioru lossi lilleaias. Peaesineja Norigi kõrval astus üles ka Eesti ansambel Trio Romale. Meeleolusid kontserdilt vahendab Mari Hiiemäe Jazzkaare veebitoimetusest.
Tallinna ansambli Trio Romale esinemisest kumab välja slaavilik kirg ja härdameelsus. Valju Kasuki unistav-lüürilised viiulikeerutused, Lev Baronjani kitarrisaade ning Vera Sokolova madal võimukas tämber juhatavad kuulaja mustlasmaailma väravatele, millest sissepiilumiseks on tarvis vaid kuulaja fantaasiat ja oskust muusikasse süveneda.
Lauljanna häälevärinates kõlab autentset elutarkust ning isiklikku teematunnetust, mida hõlbustab sujuv üleminek vene keelele. Sädelevas litritega kirjatud punapluusis Sokolova mõjub stiilselt, teda on huvitav nii vaadata kui kuulata.
Eelis on publikul, kes on kohale jõudnud varem ning saanud valida kuulamiseks istekoha valmispandud toolide hulgast. Kohaletulnud umbes 800 inimesest kolmandik seisab püsti või toetub purskkaevu servadele. Lihtsalt maasistumist piirab inimeste sisemine tõrge lilleaia imeilusat muru tallata, kuid loomulikult on neidki, kes ennast muruplatsil istudes mõnusalt kuulama seadnud.
Muidugi loob meeleolu ka võimalus lihtsalt lilleaias ringi jalutada käes veinipokaal või sisenemisel kingiks saadud õun, kuid parema muusikaelamuse saab siiski lava lähedal kuulates. Lava ise on väike ning eriti Trio Romale kolmeliikmelise koosseisu puhul püsib kartus, et muusika sõnum kaugemate kuulajateni ei jõuagi.
Kaks ansamblit pole hästi võrreldavad, kuigi mõlemad esitavad mustlasmuusikat. Norigi kvartett alustab kohe temperamentsema käsitlusega, kuigi lüüriline meeleolu säilib. Norig vaimustab globaalse tervikuga, millesse on kokku põimitud kilde erinevate piirkondade muusikast, alates idamaade salapärast slaavi temperamendini. Lauljatari paljulubav hääl on täis minoorset löövust, esinemist sütitab selline sisemine sära ja veendumus, mida ei saagi õppida. Punane lill mustadel juustel rõhutab mustlasvärve – musta ja punast, öö ja armastuse värve.
Tasapisi muutub pisut hämaramaks ning muusika sõnum hakkab mõjuma isiklikumana.
Õigupoolest saanuks kuulatud muusikast imelise öökontserdi, kus kuulaja fantaasia ergutamiseks oleks muusikale fooniks tõrvikute ja tulede valgus, mustlasvankrid või mõni nooruke neiu kirevas seelikus tantsusamme astumas. Mustlasmuusika iseenesest on ju väga emotsiooniderohke ja unistusi loov.
Viivuks kangastub kirev mustlaslaager tulede ja vilka askeldusega, kogu romantika ja igatsusvalu, mis filmidest ja raamatutest mustlaseluga kaasaskäivana meelde jäänud.
Meeleolu loojaks on siiski muusika, rännak mustlasmaailma toimub vaid kuulaja mõtteis, sest välise atribuutikaga eriti pingutatud pole. Norig rõhub kvaliteedile, taoleb akadeemilist kontserti, mitte palagani. Fantaasiaid kuulaja sisemaailmas peabki vormima eelkõige kuulamiselamusest saadav impulss.
Norig on temperamentne noor neiu, kes teab üsna täpselt, mida ta teeb ning tema kasutada on suurepärane hääl. Paljastatud õlg, läikivad naastud vööl, puusanõksud ja plaksud rõhutavad vaoshoitud kirglikkust, mis neiu sees peidus ning mida aeg edasi, seda rohkem see pinnale kerkib. Norig mõjub plikana, kes teab saladusi, mis on temast suuremad.
Tunnustav aplaus ning kaks väljaplaksutatud lisalugu räägivad selget keelt, et publikule kuulatav muusika meeldib. Norig ise nendib hiljem antud intervjuus, et mustlasmuusika on Euroopas muutumas üha populaarsemaks. Näha on, et ka Eesti publik pole selle vastu ükskõikne.
Publikuga vestlesid Katre Kasemägi ja Eliis Vennik.
Mari Targo (19), muusik:„Norig meeldis rohkem kui Eesti omad. Naisel oli väga hea hääl. Ta lihtsalt tundus ehe. Mehed, kes teda saatsid, improviseerisid hästi. Tore, et nad esitasid natuke erinevaid stiile, mitte ainult mustlasmuusikat. Minu arust on suur kunst, et inimesed tunnetavad koosseisu liikmeid.“
Kristiine: „Ei oska midagi öelda. Oli elujõuline. Tulin kontserdile ootustega, mis siin täitusid.“
Rainer (reklaamindus), Sigrid (pedagoog): „Tulime kontserdile ilma ootusteta. Kontrast eesti ja prantsuse muusika vahel oli suur. Kuid siiski tundus viimane südamelähedasem. Soolokitarrist oli ikka pööraselt andeks inimene, kelle najal seisis minu arust kõik see asi püsti. Jazzilikuks tegi asja just improvisatsioon. Nad nagu jutustasid oma pillidega. Kusjuures me ei saanud aru keelest, milles nad laulsid; me ei saanud aru ka temperamendist, aga ometi me mõistime, et seal oli üks konkreetne tunne sees.”
Jaan (24), üliõpilane:„No suht hea oli, aga heli oli allapoole arvestust. Kui natukenegi kõrvale jalutasid, siis ei saanud enam pooltki emotsioonist kätte. Siis oleks veel vägevam olnud, kui oleks hilisemal ajal hakanud – valgustus ja lossi ilu oleksid mängima hakanud.”