Õhtuleht: Slavka Kobrin – bluusikitarristist dollarimiljonär

13. august 2009

13. augusti Õhtuleht avaldas Jaanus Kulli intervjuu Augustibluusil esineva kitarristi Slavka Kobriniga, kes ütleb, et on Costa Ricas leidnud kõik, millest unistanud.

Ultima Thule endine kitarrist Slavka Kobrin: ma ei tulnud Costa Ricast siia mitte bluusifestivalil mängimise, vaid pelmeenide ja seljanka pärast!

13. augusti Õhtulehes ilmus Jaanus Kulli intervjuu kitarristiga.

Kui Slavka Kobrin 1983. aastal Venemaalt Tšerepovetsist koos naisega Eestisse kolis, oli ta piltlikult öeldes puupaljas poiss. Nüüd on Eestis 1980ndate lõpul juhtivaks bluusikitarristiks tõusnud Slavka väidetavalt dollarimiljonär.

Ta on 51aastane. Elab Costa Ricas. Tal on Manuel Antonios kaks luksusvillat ning ta peab koos naisega riideäri. Venekeelsesse juttu ingliskeelseid fraase poetav Slavka ei varjagi, et elab rantjee-elu.

Samas on ta väga vahetu ja siiras. Isegi lapsemeelne. Sama vahetu ja siiras nagu siis, kui ta siit kuulsuse tipul Kanadasse kolis. Laupäeval Haapsalus “Augusti-bluusil” üles astuv Don Sam, nagu teda Costa Ricas aupaklikult kutsutakse, tunnistab, et nüüd võtab ta kitarri kätte vaid koduseinte vahel oma lõbuks. Ja et Eestisse ei toonud teda sedavõrd mitte bluusifestival, vaid igatsus pelmeenide ja seljanka järele. See aga ei tähenda, et ta siia kunagi tagasi koliks.

Väidetavalt pühkisid sa Eestimaa tolmu jalgadelt 1990. aastal, kuna su jalgealune hakkas siin liiga kuumaks minema?
Ei midagi sellist. Siis sõitsid siit kõik minema. Nii ka mina. Mäletad, mis siin toimus? Isegi seepi sai vaid talongiga. Ja mitte ainult seepi. Olime just Ultima Thulega Kanadas kontserdireisil käinud ja omavahel arutanud, et peaks siit vist minema kolima. Tegelikult olin ma alati siit minema tahtnud. Välismaale. Olime ju omal ajal koos naisega ka Tšerepovetsist Eestisse kui välismaale elama tulnud.

Nüüd müüsin maja Meriväljal maha, võtsin kaks kohvrit käe otsa ning kolisime koos naise ja pojaga Torontosse.

Kanadas ootasid ees pudrumäed ja piimajõed?
Loomulikult mitte. Ma ei osanud algul isegi keelt. Sotsialistlikust riigist tulnuna ei tundnud ma kombeid ega teadnud, mida rääkida ja mida mitte. Aga meil vedas kõvasti. Leidsime korteri, kus elasime 10 aastat. Kreeklasest rentnik oli ka ise immigrant ja selle aja jooksul ei tõstnud ta kordagi üüri. Ning kohalikud eestlased aitasid.

Tasapisi saime jalad alla. Õppisin inglise keelt rääkima, hakkasin kõrtsides ja klubides mängima ning vaikselt teenima. Siin 50 dollarit, seal 100 dollarit. Nii see elu edenema hakkas. Naine leidis samuti tööd. Rikkaks me muidugi ei saanud, hakkasime elama kohaliku keskklassi elu. Kui olime elanud seal kümme aastat, avasime oma riidepoe, ostsime maja, siis veel suurema maja ja lõpuks juba väga hea maja.

Loe täispikka intervjuud Õhtulehest.