Olav Ehala laulud on leidnud tee maailma

18. august 2005

6. augustil said Vikerraadio kuulajad osa Anne Ermi intervjuust Olav Ehalaga. Räägiti „Päikseratta” kontserdist, muusikast ja muustki. Intervjuu vahendab lugejateni Jazzkaare veebireporter Miina Mälgand.

6. augustil said Vikerraadio kuulajad osa Anne Ermi intervjuust Olav Ehalaga. Räägiti „Päikseratta” kontserdist, muusikast ja muustki. Raadiointervjuu vahendab lugejateni Jazzkaare veebireporter Miina Mälgand.

20. augustil toimub Tartu Laululaval sinu loomingu kontsert. Mida võime kontserdilt oodata?
Tartlased pakkusid mulle sellise kontserdi tegemise võimalust. Nende idee oli, et igal aastal Taasiseseisvumispäeval oleks üks suur kontsert. Esimesel pakkumisel kõhklesin väga. Ma ei kujutanud ette kontserti vabas õhus ja nii suure auditooriumi ees. Kahel eelmisel suvel mängiti Linnateatris vabaõhuetendust “Kaotajad” minu muusikaga ning ma avastasin, et kui on hea helitehnika, ja mis veel olulisem, head mehed selle helipuldi taga, siis on kõik võimalik. Kui mulle tänavu kevadel sama ettepanek tehti, võtsin selle vastu.
Tõnis Mägi on sellel kontserdil ainuke esineja, keda me ka professionaalse lauljana teame. Kõik solistid peale Tõnis Mäe on laulvad näitlejad, kes tõesti laulavad väga hästi.

Kas kõik magusamad laulud on kontserdikavas?
Tartu kontserdi kava ei ole vaid minu kokkupandud. Selle kallal näeb vaeva spetsiaalne meeskond. Ütlen ausalt, et veel ei ole lõplik kava koos, sest me vaevleme pidevalt probleemiga, et liiga palju on materiali ühe kontserdi jaoks. Peame me mõtlema, mida välja jätta. Riina Roose on kontserdi nii-öelda kunstiline juht. Kaasa lööb ka Tartu Noortekoor Riho Leppoja juhatusel. Orkestreid ja koore dirigeerib Aarne Saluveer.

Kes kontserti konfereerib?
See on jäetud minu enda hooleks. Ma pole veel selle peale mõelnudki, aga eks ma pean vist hakkama. Kiigelaulukuuikuga on mul selline praktika olemas, et klaveri taha ja jälle püsti ja jälle klaveri taha. Peab olema Figaro. Mängin ise kaasa ja katsun sõnalise poole pealt seda asja seostada ka.

Kas kõik orkestri- ja kooriseaded on valmis? Kas teed need ise või on abilisi?
Enamjagu orkestriseadeid olidki juba valmis, sest nad on teatud lavastustest, kus juba oli suur orkester ja koor ka. Mõned olen pidanud küll nüüd juurde tegema seoses sellega, et mõni näitlejast laulja laulab mõnda laulu hoopis teises helistikus. Kuna mul on suur orkester käes, siis tuleb kindlasti mõned väiksed seaded suuremaks teha. Tööd jätkub küll kuni viimase peaproovini, ma usun.

Kui kergejõustiku maailmameistrivõistlused toimuksid siinsamas Tallinnas ning saaksid alguse suure galakontserdiga, siis millist lugu sa lubaksid valida oma loomingust?
Kui ma tahaksin oma kodu ja kodumaad rõhutada, siis ilmselt ikka “Kodulaulu”.

Kui paljudes variantides oled “Kodulaulu” kuulnud?
Olen teinud sellele laulule mitmeid aranžeeringuid, sest algselt pärineb laul filmist “Nukitsamees”. Filmi tehes ei aimanud mina nende laulude iseseisva elu võimalust. Ma mäletan, et ühel Ellerheina kontserdil lauldi seda ning vaheajal tuli minu juurde Veljo Tormis, kes ütles, et see on ju laulupeo laul. See jäi siis sinnapaika. Nüüdseks on see laul laupeol kõlanud juba mitu korda, alguses lastekooridega ja nüüd eelmisel või üle-eelmisel laulupeol juba ka ühendkooride esituses. Mõned koorijuhid on öelnud, et võiks ikka “Rahalaulu” ka teha, aga mina olen neid tagasi hoidnud ja öelnud, et laulupeole see ikka ei sobi.

Sul on pidevalt palju tööd, kuid kas nüüd suvel saab ka natuke aja maha võtta?
Natuke ikka saab, sest Muusikaakadeemias ju õppetööd ei ole ja Heliloojate Liidus otsustasime ka kuu aega puhata. Päris nii siiski ei saa öelda, et oleks lõdvalt suvitanud pikka aega. Võib-olla kolm päeva Haapsalu Fra Mare sanatooriumis olid need kõige rahulikumad päevad. Ma elan Tallinnas ka sellises kohas, kus loodus on überringi ja ei ole suurt liiklust. Aias on ka piisavalt lilli ja rohelust nii, et vahet ei olegi kus ma olen. Veerandtunniga võib Kakumäele autoga ujuma sõita. Sellegipoolest on mitmed asjad õhus. Oli Uno Loobi juubelikontsert. Hardi Volmer teeb dokumentaalfilmi Priit Pärnast, mille muusikat ma kokku sätin ning tulemas on veel palju asju nii. See ei tähenda aga, et ma hommikust õhtuni vihuks tööd teha, eks ma ikka võtan oma puhketunnid ka.

Millised on sinu suhted spordiga? Oled sa kunagi sporti teinud?
Olen teinud ja teen siiamaani. Ma ei ole küll kõva atleet või tippsportlane, aga ma olen tõeline rahvasportlane. Käin vähemalt kord või kaks nädalas korvpalli mängimas. Viimastel aastatel küll kord nädalas, aga varem käisin kaks korda. See harrastus on mind saatnud juba varasest noorusest ja hoolimata kõrgest east kestab siiani.

Korvpalli mängisid sa vahepeal ka raadiorahvaga koos. Mis seltskonnaga praegu mängid? Kas mõni teine helilooja ka sinuga korvpalli mängimas käib?
Koos mängime näiteks Timo Steineriga, kelle mina viisin sellesse seltskonda, kus ma ise olen juba aastaid mänginud. See on tegelikult huvitav seltskond. Ja saaliaeg on poliitikutele reserveeritud, aga kuna poliitikud on ilmselt tööasjadega väga hõivatud, siis see seltskond vahetub koguaeg. Mitmed aktiivse poliitilise tegevuse lõpetanud inimesed on mu ülikooli aegsed sõbrad. Näiteks Ignar Fjuk oli üks selle trenni käivitajaid.
Seal käivad sellised poisid ( kuigi enam vist ei saa nii öelda, et poisid), kellega me mängisime Kunstiinstituudis 35 aastat tagasi. Võin näiteks tuua Peeter Tooma, mõni arhitekt ja nooremaid mehi ka, aga kuna aegajalt jääb seal poliitikuid väheks, siis kutsusime noori muusikuid. Timo on üks põhilisi kaasamängijaid. Ka Risto Joost on käinud.

Kas mõni kolmepunktivise ka läheb?
Mõnikord läheb, aga mina ei ole keskendunud kolmepunktivisetele, vaid pigem korvi all ootan oma head võimalust või mõnda head söötu. Muidugi vahel viskan kolmest ja läheb sisse ka.

On sul veel meeles oma kergejõustikutulemused?
Paraku tõesti ei mäleta, sest kui mu põhikooli aeg lõppes, läksin ju edasi muusikakooli. Seal oli kehaline kasvatus vähe ebatähtsamal kohal kui teised ained. Muidugi olid meil oma normid, mida täitma pidime.
Mulle meeldis konservatooriumi ajal kergejõustikku teha. Esimesel kursusel oli meil keegi vanem kehalise kasvatuse õpetaja, kes oma tegevuse varsti lõpetas ja pärast teda tuli järgmisel aastal Siina Elken, üks väga energiline spordiinimene, kes tabas väga hästi ära meie spetsiifika. Tema ei sundinudki meid kõiki neid norme täitma, vaid pani hoopis käima korvpalli ja ujumise trennis ja korraldas talvel suusalaagreid. Sealt on see korvpallipisik tänaseni külge jäänud.
Muidugi mõned normid tuli siiski täita. Sellest on mul üks tore lugu meeles. Meil oli ümber Schnelli tiigi jooksmine ja mu hea kursusekaaslane, juba kahjuks lahkunud Jaan Õun leidis, et tema seda normi kindlasti ära ei täida ning tal oli jalgratas põõsasse peidetud. Ta kuidagi arvestas aega, aga siiski liiga hästi, sest ta sai jooksus tohutult kiire aja. Liiga hea. Õpetajal siiski kahtlusi ei tekkinud.

Tundub, et sa eriti koorilaule ei olegi kirjutanud, vaid juba olemasolevad laulud lihtsalt kooridele ümber seadnud. On see nii?
Väga õige tähelepanek. Mõnest soololaulust on isegi aastaid hiljem tellitud koori arranžeering, sest just noorematel koorijuhtidel on tekkinud huvi nende lugude vastu. “Nukitsamehes” olidki mitmed laulud tehtud Ellerheina lastekoorile ning nendest lauludest olen ma hiljem teinud ka segakoori variandid.

Kas sina kasvasid vitsata või oled sa suurt pahandust ka teinud, kogemata või meelega?
Lapsepõlves olen ma kindlasti midagi pahanduse taolist korda saatnud, muidu ei oleks ma ju normaalne inimene. Ma ei mäleta, et ma kunagi oleksin pidanud füüsilist vägivalda kannatama nii nagu ei ole seda pidanud kannatama ka mu enda lapsed. See kogemus mul arvatavasti puudub.
Repressioon mingisuguse tegevuse eest oli ilmselt koolis, seitsmendas klassis. Meil oli oma bänd ning saime oma tegevuse eest preemiareisi Leningradi. Ööbisime seal ühes koolimajas ning selles klassis, kus oli tahvlil Lenini pilt, mis meid häiris. Kuidagi kukkus ta sealt maha ja me värvisime tal vuntsid üle ning pärast maha nühkimisel jäi näha, et seda on töödeldud. Sellest tuli suur pahandus ja bändi liikmeid ei lastud kolm päeva koolis käia. Isegi arutati, kas meid jäetakse kooli või visatakse välja. See oli vast mu elu suurim pahandus.

Su lapsed on juba suured. Millised on nende suhted muusikaga?
Tütar on Vanemuise teatri orkestris viiuldaja. Poeg, kuigi me üritasime jutumärkides nagu me perekonnas seda ütleme, korraliku inimese teha, käis kolm aastat Reaalkoolis, kuna tal olid matemaatiliselt head eeldused. Paralleelselt hakkas ta meie sõprade Nahkurite juures käima klaveritunnis ja kolmanda klassi lõpuks tunnistasime, et midagi ei ole teha, geenid löövad läbi ning nii saigi pojast neljandas klassis Muusikakeskooli õpilane.
Nüüd läheb ta samas koolis juba üheteistkümnendasse klassi ja on pianist. Tõenäoliselt tuleb sel sügisel meil isegi selline ühine kontsert, kus tema mängib Pärnu orkestriga Griegi klaverikontserti ja mina sisustan kontserdi teise poole Kiigelaulukkuuikuga.

Tõnis Mägi on üks su lemmiksoliste. Kui oma lugusid oled kirjutanud oled tihti ka temale mõelnud?
Eks neid ole teisigi. Kõik need suhted said ju alguse noorepõlves kui mul oli tolleaegse Filharmoonia juures oma instrumentaalansambel. Me saatsime kõiki tolleaegseid lauljaid: Tõnis Mägi, Ivo Linna, Jaak Joala, Boriss Lehtlaan, Marju Kuut jt. On loogiline, et rohkem ongi suhted nendega püsima jäänud, just Tõnisega rohkem küll, aga ka teistega.

Võiksid vist välja anda plaadi ainult Olav Ehala lauludega, kus Tõnis Mägi laulab, sest neid lugusid on nii palju. Kas pole nii?
Ta teeb neid laule väga hästi. Viimane kogemus on Ugala lavastuses Thijl Ulenspiegel, mille helilooja ma olen. See on selline rohkem muusikaga sõnalavastus, millest Tõnis näitlejana osa võttis, aga loomulikult ka laulis.

Kas oled käinud Eesti Ballaade vaatamas?
Ma nägin Eesti Ballaade ka tolleaegses Estonia teatri lavastuses. Käisin Eesti Ballaade vaatamas nüüd Jalaka ja Kaljuste projektina ka möödunud suvel. Olin väga rõõmus, kui sain Veljo Tormiselt kutse ka tema sünnipäeva märkival päeval külastada nii Eesti Ballaade kui ka kontserti Viinistus.

Kas Veljo Tormise muusika on ka sinust kuidagi läbi läinud?
Ma arvan, et see on mõjutanud iga eestlast. Sellest ei saagi kuidagi mõjutamata jääda. Kõige õigem on vast öelda nii, nagu Tormis on seda ise öelnud, et mitte tema ei kasuta rahvaviise, vaid rahvaviisid kasutavad teda. Ma arvan, et Nõukogude ajastul oli Tormise roll palju suurem kui pelgalt muusiku roll, see oli rahvuse identiteedi roll. Loomulikult on tema looming mind puudutanud.

Tormis vist suhtub üsna mõistvalt, kui tema muusikaga midagi ette võetakse ning sellest erinevaid versioone tehakse?
Ma tean läbi oma sõbra Tõnu Kaljuste, et tegelikult see viimane versioon Eesti Ballaadidest tekitas neil omavahel ka teatud vaidlusküsimusi, aga lõpptulemus oli ikka väga hea.
Mulle jättis sügava mulje Veljo autorikontsert Moskvas. Tambovist pärit koor laulis “Ingerimaa õhtuid” õiges keeles, nii nagu see kirjutatud on ja nad tegid seda suurepäraselt. Tormist tehakse terves maailmas.

Sinu “Jõuluinglit” on lauldud mitmes keeles. Kas ka Burattinot on kusagil mujal maailmas lavastatud?
Burattino sai üldse alguse Lätist, esmalt lätikeelse ning hiljem venekeelse versioonina ning lõpuks eestikeelne versioon Juhan Viidingu kaunitele tekstidele. Ma arvan, et minust on levinud maailmas rohkem filmimuusika ning konkreetselt animafilmimuusika tänu nendele joonis- ja nukufilmidele, millele ma olen muusika teinud. Need on küll maailmale ringi peale teinud. Jõuluinglit on küll lauldud nii Saksamaal kui Jaapanis ning seda on salvestatud palju, kuid see on kõigest üks väike näide.