Oleg Pissarenko Trio

16. aprill 2004

Ilu, rahu ja lapselikku süütut pilku maailmale pakub ukraina päritolu eesti kitarristi teine plaat.

Kitarrist Oleg Pissarenko on kuulutanud, et otsib muusikas ilu. Tema trio teine plaat “The Little One’s” läheb veel kaugemale, veel rohkem süütuse lätetele. Plaadi ümbrisel on pilt, kuidas kitarrust hoiab süles beebit. Seal ongi see pisike inimene, hellade unistuste ja kirgaste lootuste sihtpunkt. Muusika, mis plaadil on nagu pühendus ja austusavaldus, hümn väikestele.
Lühike avapala “A.L. Pre 2” algab sammudega, ukse avamisega ja sülelapse rõõmsate häälitsustega, millele järgneb kitarrimõtisklus. See helge ja õnnestav tundmus avab plaadi. Akustilise kitarriga liituvad keelpillid. Suisa sentimentaalsuseni küündib heldimustunne neis helides.
Nimilugu “The Little One’s” on kontsentratsioon muusikast isaks saanud Pissarenko uue tundega. Hedvig Hanson läälutab häälega samamoodi ja võluvalt nagu Pat Metheny grupis seda teevad Richard Bona ja Chuong Vu. Pissarenko Trio, mille koosseisus pole löökpille, loob taustaks voogavaid ja sillerdavaid helikangaid, milles väreleb igatsuslike ja mõtisklevate vilksetena nii flamenco’t kui tangot.
Sarnane mõtisklev ladinlikkus ilmestab ka lugu “New Tree”. Teine Hedvig Hansoni häälega (vokaliisiga) lugu on plaadi lõpus “The Big One’s”.
Aeglane ja raugesse melanhooliasse kalduv “Summer Green” kasutab väheste muutustega kitarri ja bassi (Ara Yaralyan) unisoonis korduvmustrit, mis sööbib mällu. Jaak Lutsoja laugjalt tõusvad-langevad akordioni akordid kõlavad kui suviselt palgeid paitavad soojad tuulevärelused.
Siin ja seal kostab Deniss Paškevichi sopransaksofon. Lätlane on Pissarenko ansamblitega nii sageli esinenud, et teda võib pidada juba grupi püsielemendiks. Keelpilliseaded on tõenäoselt teinud Pissarenko ise. Seaded ise on üpris lihtsakoelised ja mõeldud pigem tausta ilmestavaks magusavõitu lisakomponendiks või varjundit lisavaks maitseaineks ansamblile, mitte omaette tähelepanuköitjaks. Mängivad Urmas Roomere (viiul), Merje Hallik (Viiul), Rain Vilu (vioola) ja Tõnu Jõesaar (tšello). Külalistena teevad paaris loos kaasa bassist Taavo Remmel ja kitarrist Andre Maaker.
Pissarenko enda mäng on üheplaanilisem kui tema eelmisel plaadil “IHTYS”, kuid selle on suures osas tinginud heldimuslik tundmus ja lapselik lihtsus, mida ta siin soovib väljendada. Aga seda, et tegemist on nüansitundliku ja tehniliselt hea pillimehega, kuuleb siiski eksimatult. Kõiges, mida ta mängib, kumab lüüriline toon ja romantiline maailmatunnetus.
Üks selle helgemaid näiteid on plaadil pala “Village Church”, mis tulvil vaatleja rahulikkust ja pühalikku mittekiirustamist. Soolopala “Museum” on kirglikum ja klassikalise alatooniga. Pissarenko ei kasuta kuigi palju oma mängus jazzi vormeleid, bebop’i. swing’i, funk’i jms.. Selles mõttes ei olegi ta päriselt jazzkitarrist, kuigi ta improviseerib ladusalt.
Kui otsite heliplaat, mida saaks pidada headuse maailmavaate kajastajaks, siis võiks just “The Little One’s” olla üks esimesi, mida selle kõrvaga kuulata.

Lood plaadil:

1. A.L. Pre 2
2. The Little One’s
3. Summer Green
4. Six Days
5. New Tree
6. Stolen Tune
7. The 7th Day
8. Autumn Black
9. Village Church
10. Museum
11. The Big One’s
12. A.L. Pos 2